Talvejazzi kontserdil esitleb UMA uut albumit „Peidus pool“, kus Iris Oja laulab Anzori Barkalaja luulele loodud muusikat. Luuletamisest ja muusikast vestles Anzori Barkalajaga Anne Erm.
2011 aastal ilmus sul luulekogu “Lohelausuja”, enne seda kirjutasid laulutekste, kellega lauljatest- ansamblitest oled sa koostööd teinud?
Kõige esimene muusik, kellega hakkasin koos toimetama, on Margus Põldsepp. Võib olla kõige tuntumana võib nimetada lugu “Juuste kuld” korsaarilugude tsüklist, mis lõpuni jäigi tegemata. Margusega koostöös tegin ka lugusid Ugala lavastusele “Robin Hood”.
Hiljem lisandus Väikeste Lõõtspillide Ühing. Laule on plaatidel alates “Jää jumalaga, Eestimaa” duublealbumist. Untsakate ja VLÜ kontsertide jaoks tegin eestindusi ka Pogues’i muusikale. VLÜ ja Marko Matvere pea igal plaadil on sellest ajast mõni minuga tehtud lugu.
Põgusalt olen teinud laulusõnu Anne Adamsile (“Täiskuu vikerkaar” jms), Justamendile, Jäääärele (Jaan Söödi lauldud “Nahkhiire lend”, teised lood ei läinud käiku), Eldorado’le (mõned lood plaadil “kahe samba vahel”). Vägilastega tegime kunagi poolnaljaviluks eurolaulu reeglite järgi “Kulla kutse”, mis kasvas iseseisvalt mõneti suuremaks, kui oodata võiski. 2011. aasta Gaudeamuse jaoks sündis koos Tauno Aintsiga meie emakeelsest pärandist arendatud Loomiseloo variant, mille üht osa – “Pojad, tütred” – esitab ka iseseisva loona Paabel.
Paar lugu tuli Liisi Koiksoni plaatidele “Väike järv” ja “Väikesed asjad“. 2012 aasta detsembris tuli välja Liisi, Ardo Ran Varrese ja minu koostoimetamises tehtud “Vaikne esmaspäev”.
Robiga(Robert Jürjendaliga) sattusin kokku just “Väikese järve” tegemisel, kui keegi korüfeedest ei saanud kuidagi Robi kirjutatud viisile normaalsete sõnade tegemisega hakkama ning mind “kutsuti peale”. Siit edasi sündis juba Robi, Aleksei ning Irisega “Peidus pool”.
Millal ja millisel ajendil hakkasid luuletama?
Esimese luuletuse (ja seni ainsa) kirjutasin kusagil põhikoolis eesti keele ja kirjanduse aine koduse ülesandena. Õpetaja kuulutas teksti plagiaadiks, kuigi pool klassi võis tunnistada, et see sündis eelnevas vahetunnis kuivatuspaberi lehele ning õpetaja ise ei suutnud osutada, millist teksti siis luuletus plagieerib.
Võib olla selle juhtumise tõttu olengi vist pea ainuke Tartu Ülikooli eesti filoloogia lõpetanud üliõpilane, kes pole saanud ei pea- ega kõrvalsuunana eesti keelt ega kirjandust. Mingeid tekste tegin sõjaväes olles ja juhuslike hoogudena tudengipõlves, järjekindlamalt hakkasin valdkonna vastu huvi tundma 90te lõpust.
Luuletanud ma ei olegi, nagu nüüdseks olen aru saanud – ma aitan siiamaani lihtsalt lauludel ilmale tulla.
Palju sul on luuletusi kogunenud?
Ma ei pea arvet lugude arvu osas. Paljud neist on ka ühes või teises sündimisjärgus oma aega ootamas. Mingil hetkel avastasin, et muusikud ise ei tea alati, mida nad tegelikult tahavad ning ootavad pahatihti mingit inspiratiivset kõnetust või oimamist tõlkivat vahendust. Sestap olen hakanud ka trükivormiliselt lugusid mingiteks suuremateks raamjuttudeks kokku koguma – parves ju lihtsam ujuda. Nii on vaikselt kujunemas sonetid, sekka paar sonetipärga. Täiendust ootab lastelaulude punt. Praeguseks on käsil ka triloogia, mille esimene osa – “Lohelausuja” – on kaante vahel, “Unesnägija” ootab lõplikku kujundust ning “Õhuõõnestaja” kerkib tasapisi pinnale. Esimesest said mõned lood Vaisesse Esmaspäeva, kahest viimasest osast on mõned lood jõudnud ka ka UMA plaadile.
Kuidas Eesti loodus sind inspireerib?
Kui eeldada seda, et Loodus pole pelgalt lehekahin jalge all, vaid kõik see looja/loodu, mille keskel elame, siis tuleb inspiratsioon igal ajal ja paigas, kus sa teda kutsud.
Looduspildid lugude tekstides on nähtavasti pärit minu folkloristi taustast – ma tean liiga palju meie esivanemate tekstiloomepõhimõtetest. Väga palju laule on üles ehitatud nii, et algul on looduspilt, siis tuleb kujundi kaudu seos meeleolu või mõtteseisundiga ning lõpuks mingi (eelistatult vigurväntlik) suuremaks pildiks seostav/üldistav kokkuvõte. Ma suhtun esivanemate pärandisse, kaasa arvatud metoodika, väga suure lugupidamise ja tänulikkusega. Ja loodus meeldib mulle ka. Igas sündinud loos on puudutus ühest või teisest paigast/kooslusest. “Peidus pooles” on näiteks muuhulgas mõni lõim Esnat, Kolga-Jaani valda, Liiva raudteesõlme jms. aga see loetelu ei anna tegelikku mustrit kätte. Seosed jooksevad ka meeleolusid, (sh teistelt kuuldud) mälestusi/kogemusi, loetud raamatuid jne pidi.
Kuidas sobivad UMA helid ja sinu luuleread?
Ma arvan, et pigem inimesed, kelleni meie abil sündinud lood jõuavad, annavad vastuse, millistena lapsukesed neile siis tunduvad. Meile endile igatahes meeldib, muidu ju ei tegeleks asjaga.
Kas nende muusika sind ka inspireerib?
Kui ei inspireeriks, siis me ju ei toimetaks koos.
Kas mängid või oled mänginud mõnd pilli bändis või oma lõbuks?
Ma mängin peaasjalikult inimeste närvidel.
Kultuuriakadeemia muusikalises ühendkollektiivis on mulle mõni kord usaldatud triangel. Ühe korra lasti mind ka jazzkoosseisu seda munakujulist asja sahistama, kus mingid seemed sees on. Kolleegid akadeemia juhatusest kinkisid sünnipäevaks ka altsarve, et saaksin kopse harjutada. Eks ma seda teen siis vahetevahel ja jõudumööda.
Millist muusikat armastad kuulata?
Nii teravalt esile kerkivaid eelistusi, kui noorpõlves, ei ole. Lapsed armastavad kuulata Entel-Tenteli laule ja Vägilasi, eks mulle meeldib ka. Lisaks mitmele juba eelpool nimetatud autorile/koosseisule meeldivad ka Johansonid, Tõnis Mägi, Mari Kalkun, Mari Pokinen, Metsatöll, Kosmikud, Ruja, Ultima Thule, Jaak Tuksam, Genialistid, Hedvig Hanson. Tihti kuulan vene rockmuusikat. Vana armastus on Led Zeppelin, Pink Floyd, Beatles, Yes, Jon Anderssoni ja Vangelise projektid, Gotan Project, Alan Parsons Project, Björk ja tema bändid, Enja, Marillion, Kate Bush. Autoga sõites kuulan tihti hoopis klassikaraadiot. Nagu näha, olen ma suhteliselt kõigesööja, kui nüüd need kõige moodsamad räpid, hiphopid, gagad, bieberid jamisiganesjärjestuuemad asjad välja arvata.
“Peidus pool” esitluskontserdid:
20.02 Viljandi Pärimusmuusika Aidas
22.02 Tartu Ajaloomuuseumis
23.02 Tallinnas Kumu auditooriumis