Kuidas Charles Lloyd Nõukogude Eestis käis …

24. märts 2005

“Ma ei suuda seda sõnades kirjeldada,” ütles Charles Lloyd meenutades fantastilist 8 minuti ja 20 sekundi pikkust ovatsiooni festivalil Tallinn 67. “Panin sellesse esinemisse kogu oma muusikalise pagasi sünnipaigast Memphisest kuni selle kontserdipäevani.”

Järgnev jutustus sellest, kuidas Charles Lloydi grupp 1967. aastal Tallinnas, Leningradis ja Moskvas käis, põhineb suuresti artiklil “Charles Lloyd Nõukogude Liidus: Ovatsioonid ja frustratsioonid”, mille 67. aasta juulis ajakirja Down Beat kirjutas Ira Gitler. Täiendused lisasid Valter Ojakäär ja Aleksei Batašev. Arvatavasti loob see tänasele muusikasõbrale pildi sellest, milline õhkkond ja elevus tollal valitses.

“Ma ei suuda seda sõnades kirjeldada,” ütles Charles Lloyd meenutades fantastilist 8 minuti ja 20 sekundi pikkust ovatsiooni festivalil Tallinn 67. “Panin sellesse esinemisse kogu oma muusikalise pagasi sünnipaigast Memphisest kuni selle kontserdipäevani. Kogu stress, mis selleks ajaks oli kogunenud, pääses plahvatades valla”. Nende 50-minutine sett koosnes pianisti Keith Jarreti loost “Days and Nights of Waiting” (tahtmatult sobiv pealkiri) ning Lloydi lugudest “Tribal Dance”, “Love Song to a Baby” ja “Sweet Georgia Bright”, mis muutsid eesti kuulajad hulluks. Hoolimata korraldajate palvetest ja käsklustest (“Me ei ole lapsed. Palun istuge!”) läks aplaus pööraseks. “Nad peitsid meie trummid, et poleks võimalik lisalugu mängida”, rääkis Lloyd. Lõpuks kuulutati rahva rahustamiseks välja pooletunnine vaheaeg. Elav ja moderne ameerika jazz oli esimest korda jõudnud Nõukogude Liidu pinnale.

Tegelikult Lloyd juba “peaaegu” esines Tallinnas aastal 1966. Vene jazzifännide kätte sattus kassetile salvestatud Charles Lloydi Helsingi kontserdi ülekanne. Arvates, et ta viibib veel Helsingis, püüdsid nad kutsuda teda esinema Tallinna, Moskva ja Leningradi jazzifestivalidele, kuid Lloyd oli selleks ajaks juba naasnud New Yorki.

1967. aastal veenis Nõukogude Liidu jazzajakirjanike nõuandev grupp, sealhulgas ka Juri Vikarjev ja Aleksei Batašev, festivali ametnikke kutsuma Lloydi Tallinnase esinema. Selle tulemusena sai Lloyd kutse, kus teda oodati külla turistina. Lloydi manager George Avakjan, kes oli viibinud Nõukogude Liidus kolmel korral – viimati 1962. aastal koos Benny Goodmaniga, liigitas kutse “ametlikuks mitteametlikuks kutseks”. Kümme päeva enne väljasõitu teatati neile telefonikõnes, et ükski välismaalane ei saa esineda. Aga pärast telefonikõnet sai Avakjan ametlikku kutset kinnitava telegrammi. Muusikute honorari ja muude kulude eest pidi hoolt kandma Kodanike Vahetuskorpus (Citizen Exchange Corps), Ühendriikide eraorganisatsioon, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Lõpptulemusena katsid muusikud kõik kulud peale Tallinna hotelli ja söökide ise.

Sellest hetkest peale, kui Lloyd ja tema kvartett (pianist Keith Jarrett, bassist Ron McClure ja trummar Jack DeJohnette) Tallinna saabusid, tabas neid stress. Lloyd kuulis rahutustest seoses Vietnami konfliktiga ning et nende esinemine oli ikka lahtine. See ärritas teda – “Mina kõnelen muusika keeles, mis ületab riikide valitsused. Minu jaoks on muusika ülim võim”.

Pärast korduvaid esinemise kinnitamisi ja ümberlükkamisi paluti Lloydil anda workshop, kuid ta keeldus, küsides, millal saab ta esineda inimestele? Seejärel paluti tal osaleda televisiooniprogrammis, kuid televisiooniks osutus tühi festivalisaal. “Kutsuge inimesed ja ma esinen,” ütles Lloyd festivalikorraldajatele, vihjates muuhulgas ka rassistlikele eelarvamustele.

12. mail, festivali teisel õhtul, öeldi ansamblile viis minutit enne kontserdi kavandatud algust, et nad ei saa esineda. Sellele ei eelnenud küll ametlikke sanktsioone ning kontserdi toimumise info oli ilmunud Nõukogude Liidu ametlikus ajalehes Izvestija, kuid oli otsustatud Lloyd festivali programmist eemaldada. Siiski tuli Tallinn 67 festivalikomitee eesotsas Tallinna Linna TSN Täitevkomitee esimehe asetäitja Rein Ristlaanega uuesti kokku pärast laupäevaõhtust kontserti ja otsustas Lloydil lubada mängida 20 minutit järgmise päeva kontserdil.

Lugu, mida Lloyd jutustas Downbeat’i ajakirjanikule Tallinnas veedetud ajast, on tolleaegsele Tallinnale sümboolne. Pettunud ja ilma päevaplaanideta, ostsid kvarteti liikmed korvpalli ja käisid seda Tallinna hotelli vastas asuvas Schnelli tiigi taguses pargis, kus ka staadion, mängimas. Parki ümbritses katkine roostetav traataed, kust inimesed parki pääsesid, ilmsesti oli see seal olnud juba pikka aega. Grupp oli isekeskis mänguhoos, kui neli eestlast nendega liitus. Kuigi nad ei mõistnud üksteise keelt, suhtlesid nad omavahel. Järgmisel päeval oli aed uhiuue traadiga parandatud.

Lõpuks, 14. mail, kvartett esines ja selle kontserdi uskumatu mõju on saanud ajalooks. Lloyd uskus, et ühiskonnakord, milles Nõukogude Liidu inimesed elavad, teravdas tugevalt nende soovi vaba väljendusega muusika järele, millest nad tänu tema kvartetile osa said. “Nad hindasid “minu lugu” tasemel, mis pole sõnades väljendatav,” rääkis Lloyd.

Tallinnast sõitis kvartett edasi Leningradi. Peale päevast puhkust ja muuseumide külastust pidid nad esinema Ametiühingu kinos, kuid kvartett jäeti lukustatud uste taha, kuigi Pravda tänava kinos oli parajasti käimas jazzikontsert. Leningradi Jazziklubi toetusel esinesid nad siiski kohvikus ning jõudsid viie-minutise varuajaga Moskva rongile.

Moskvas veedetud kolme päeva jooksul lõunatasid nad koos Ameerika Ühendriiikide suursaadiku ja tema abikaasaga, esinesid saatkonna töötajatele ning musitseerisid Molodjožnaja noorteklubi kohvikus, kus Moskva ansamblid regulaarselt mängisid. Eksklusiivsel kontserdil Moskva jazziklubi liikmetele musitseerisid nad laval koos kohalike muusikutega ning mitmekülgsete annetega Jarret, McClure ja DeJohnette soleerisid üksteise pillidel. Pianist Keith Jarrett mängis sopransaksofoni ja trummar Jack de Johnette klaverit.

Moskvas elas grupp tuntud kunstniku Juri Sobolevi kodus, sest too oli suur jazzifänn. Lloyd meenutab emotsioone, kui nende lennuk lõpuks Londonis maandus: “Meie kehad olid saabunud, kuid meie hinged viibisid veel kusagil mujal. Olime enamiku nendest kümnest päevast ärkvel olnud”.

Kontsert Tallinnas, mida Avakjan nimetab “üheks kvarteti parimaks esinemiseks läbi aegade”, salvesti lindile. Nõukogude Liidus oli selle ilmumine reguleeritud määrustega, USAs sai avaldamisõigused aga firma Atlantic Records. Lloydi Tallinna kontserdi salvestus ilmus LP-l “Charles Lloyd in the Soviet Union”, mille esikaant ehib kas juhuslikult või teadlikult sini-must-valge ring. Teadagi olid tollal eesti lipuvärvid siin keelatud.

“Mul oli raske hingata,” kirjeldas Avakjan seda kaheksa minuti ja kahekümne sekundi pikkust aplausi, mille osaliseks grupp sai Tallinnas. “Mul oli tugev ajalootunnetus. Mu mõtted olid koos noorte inimestega publiku hulgas. See oli see muusika, mida noored inimesed soovisid, mitte lihtsalt ametnike poolt korraldatud ringreis. Minu suurim lootus oli, et avasime ukse, mis jääks lahti.”