Jõulujazzi raames toimunud austuskontserdil võtsid Marten Kuningas ja tema bänd ette David Bowie muusikalise pärandi. Tänavu jaanuaris lahkunud suurkuju ampluaa oli sedavõrd lai, et tema loomingu esitamiseks ühtse lähenemisnurga leidmine oleks keeruline. Samavõrd riskantne oleks geeniuse metamorfooside püüdlik järeleaimamine. Tahes-tahtmata peab Bowie lugude tõlgendaja tajuma endal lasuvat suurt vastutusekoormat ja see võib nii mõnegi esineja kahtlemata krampi ajada. Marten Kuningas ja Band paistsid aga oma ülesandesse suhtuvat pingevabalt ning nad lihtsalt nautisid muusika tegemist ja muusikas olemist. Näiteks loo „Let’s dance“ ajal ühines Kuningas lava ees tantsiva publikuga. Marten Kuninga etteastes sisaldus ka üksjagu bowielikku bravuuri ja see tuli üldmuljele igati kasuks.
Publiku arvamusi kogus Jazzkaare veebireporter Marje Ingel.
Jürgen Rooste, luuletaja: Kuningas tegi Bowie’t väga kihvtilt oma bändiga. Kaverbände on igal pool üle maailma, neid on kõik kohad täis ja suurem jagu on hirmsad, aga see oli täitsa hea. Ma mõtlesin just, et võrreldes kõikide Bowie kaverbändidega, mis praegu mööda maailma ringi käivad, see on ikka hea asi, kurat! Ikka sihukse lusti ja lihtsusega mängitud, mulle meeldis väga. Üldiselt ma ei kannata neid kaverbände, aga Marten, ma ütlen, see oli vahva asi.
Aivar Meos, plaadipoe omanik: Üleüldiselt mulle sellised tribüütartistid või -bändid ei meeldi. Aga Marten Kuningas sai hakkama sellega, et selles, mis Bowie lugudes lavalt kuulda oli, oli minu meelest väga palju just Marten Kuningat ja seda bändi. Nad on vaieldamatult kõik head muusikud ja kuigi ma teadsin, millega see kontsert lõpeb – ikka selle vana hea „Heroes’iga“ – on mulje väga positiivne. Mul on väga hea meel selle üle, et niivõrd palju inimesi, ma loodan väga, peavad lugu David Bowie’st ja tema unustamatutest lugudest.
Tegelikult ma ise oleks võibolla oodanud või tahtnud, et oleks mõni lugu olnud ka Bowie päris varasest perioodist, päris algusest. Kasvõi nii, et Marten oleks laulnud üksinda end naturaalkitarril saates. See oleks andnud veel mingisuguse teistmoodi lähenemise.
Guido Kangur, näitleja, Sõru Jazzi eestvedaja: Muljed on väga positiivsed ja isegi vahva on see, et ma ei tulnud suurte ootustega. Mõtlesin, et noo, David Bowie ja praegune põlvkond… Bowie on ju selline paras pähkel terve elu olnud, nii et ma mõtlesin, kuidas nad lähenevad sellele Bowiele… Aga väga äge oli! Vaata, kui sa tuled kontserdilt välja ja oled positiivne, oled rõõmsameelne, see ongi kõige ägedam, eksole! Pillimehed on head, ma väga vaimustusin ja tundsin rõõmu. Täitsa vabalt võiks Marten Kuningas panna kollased püksid ja rohelise pintsaku selga ja anda veel seda Bowie artistlikkust ka juurde, sest kõik see sisu toimis, sisu töötas niivõrd hästi. Marten kehastus väga veenvalt Bowie’ks ümber.
Peedu, kaugsõidukapten: Ma pean teile kohe ütlema, et ma olen bassimängija Peedu Kassi isa. Mulle väga meeldis!
Küsitleja: Oi, missugune tore kokkusattumus! Aga kui nüüd kõrvale jätta see, et poeg oli laval, kuidas siis muljed on? Kas olete ise muidu suur Bowie fänn olnud?
Peedu: Olen kuulanud, jah. Aga minu lemmiklaul jäi tulemata! „Absolute beginners“, see oli siis tipus, kui poiss sündis, mitu kuud järjest. Esikohal oli „Lady in red“ ja „Absolute beginners“ oli teine. Ma olin siis parajasti Iirimaal ja sai kuulatud kõvasti. No ehk õpivad poisid selle loo ka ära. Väga kihvt oli, tasus kontserdile tulla. Selles muusikas on midagi. Ja Marten Kuningas on ka midagi. Midagi äraseletamatut. Mulle tõesti väga meeldis.
Marten Kuningas & Band “Tribute to David Bowie”
8. detsembril Vene kultuurikeskuses
Koosseis:
Marten Kuningas – vokaal, kitarr
Raul Ojamaa – kitarr
Erki Pärnoja – kitarr
Tarvi Kull – klahvpillid
Peedu Kass – bass
Kristjan Kallas – trummid
Vaata kontserdi fotosid siit.