Kurt Elling ongi vokaaldžässi kuningas

18. detsember 2012

Kõlavate epiteetidega tasub muidugi ettevaatlik olla, kuid vokaaljazzi kuninga tiitel, mida kolmapäeval Nokia kontserdimajas esinenud Kurt Ellingule reklaamtekstides omistatakse, peab vähemasti 21. sajandil paljude asjatundjate arvates paika, arvab Joosep Sang.

45-aastane Elling on juba pikki aastaid kriitikute meelest jazzi meeslaulja number üks, lisaks on tal ette näidata üksteist Grammy nominatsiooni ja üks Grammy võit ning muljetavaldav diskograafia legendaarsete plaadifirmade Blue Note ja Concord märgi all. Sellise maine puhul pole ime, et Kurt Ellingu ja Estonian Dream Big Bandi kontsert tõi kohale arvuka publiku, kes elas kontserdile innukalt kaasa ja polnud kiiduavaldustega kitsi. Elling omakorda tunnustas meie muusikuid ja jutustas lavalt üllatavaid lugusid oma perestroika-aegsest visiidist Tallinna, sealhulgas kohtumisest Gustav Ernesaksaga.

Enam kui poolteist tundi kestnud kontsert sisaldas fantaasiaküllaselt arendatud jazzilikke seadeid erineva põlvkonna popi- ja rockihittidest (Joe Jacksoni „Stepping Out“, biitlite „Norwegian Wood“ ja ametliku lõpulauluna kõlanud Stevie Wonderi „Golden Lady“) ning uuematest ja vanematest jazzistandarditest. Omaette maiuspala (ja vaheldus massiivsetele bigbändihelidele) oli Kurt Ellingu ja tema kauaaegse „ihupianisti“ Laurence Hobgoodi duett „Come Fly With Me“. Üllatuse valmistas teinegi duett – „Moody´s Mood for Love“, mille käigus tuli ootamatult lavale meie Hedvig Hanson.

Kurt Ellingu stilistiline ja vokaaltehniline arsenal on kahtlemata midagi erakordset. Nakatava lavapersoonina võib ta soovi korral esineda kui sametine crooner, kuid eelkõige on ta siiski intellektuaal, kunstnik, kes oskab väga erinevatest allikatest pärit laulud „enda omaks“ teha. Ballaade tõlgendades suudab ta aega peatada, hoogsamates lugudes kaasakiskuvalt gruuvida. Tämber, fraseerimine, hääle erinevate varjundite kasutamine, teksti mõtestamine, suhtlus muusikaliste partneritega – kõik see on tõepoolest kõrgeimat tunnustust väärt.

Kolmapäevasel kontserdil säras ka meie Estonian Dream Big Band, mida juhatas Siim Aimla. Rõõmu valmistasid orkestri kompaktne kõla (heaks kinnituseks lisaloo „This Time It´s Love“ kaunis sissejuhatus) ja energiline musitseerimine, aga ka sisukad soolod. Olgu tähtsamad Kurt Ellingule partnerlust pakkunud solistid ka nimeliselt ära märgitud: võiduka tooniga trompetist Mihkel Metsala, mitu sitket tenorsaksofonisoolot mänginud Raivo Tafenau ning teine saksofonist Danel Aljo, kelle eestvedamisel tuure kogunud rokilik „Norwegian Wood“ oli üks kontserdi tipphetki. 
Kurt Elling valmistas selleaastase „Jõulujazzi“ lõpupäeval esmaklassilise elamuse.

Neil, keda taoline maskuliinne vokaaljazz köidab, tasub juba varakult kõrva taha panna, et kevadisel „Jazzkaarel“ astub publiku ette Gregory Porter, üks viimastel aastatel maailma jazzis enim kõneainet pakkunud meeslauljaid.

 

Artikkel ilmus 14. detsembri Postimehes.