L. Junson – E. Niit – K. Mazurtchak

14. veebruar 2011

Laura Junsoni vokaali aitavad võluvaks tervikuks kujundada Erko Niit kitarridel, Kristjan Mazurtchak saksofonidel, Joel-Rasmus Remmel klaveril, Mihkel Mälgand kontrabassil ning Tõnu Tubli löökpillidel.

Ilu peitub sageli lihtsuses ja soojas silmavaates. Ilus ja soe on ka Laura Junsoni ning tema sõprade debüütalbum, millel Laura isikupärast ja kõrvu paitavat selge diktsiooniga vokaali aitavad võluvaks tervikuks kujundada Erko Niit kitarridel, Kristjan Mazurtchak saksofonidel, Joel-Rasmus Remmel klaveril, Mihkel Mälgand kontrabassil ning Tõnu Tubli löökpillidel.

Plaat on kuue muusiku ühine hingamine, kus lastakse sõbralikult üksteisel soleerida ja isikupära näidata. Just väikeste ja suuremate erivärviliste nüansside tulemusena moodustavad lood lummava ning üllatavalt küpse terviku. Märkimist vajab fakt, et kogu muusika autoriteks on ansambli põhikoosseisu kuuluvad Junson, Niit ja Mazurtchak. Sõnalise poole eest hoolitsevad nad samuti peamiselt ise, ent sõpruskonna ringi lubatakse ka eesti luuletajate tuntud ning vähem tuntud tekste. Kindlasti valmistab mõnelegi kuulajale üllatuse Artur Alliksaare sõnadele loodud “Lahkühtimine”, mida on siiani harjutud seostama Hedvig Hansoniga (“Kes sind on näinud”, 2008). Nüüd saame teada (õigemini, avatakse me silmad), et tegemist on noore Laura Junsoni loominguga, ning tõenäoliselt kõlab lugu plaadil nimme. Hedvigi esitust Laura paraku ei ületa. See on üks väheseid vokaalseid komistusi sel albumil, ülejäänud muusikaline lahendus on vägagi hea ja suudab Hansoni plaadil kõlavaga edukalt konkureerida, seda vahest ületadagi. Alliksaar sobib küpsemale naisele, laul mahedamale häälele – seda saladuslikku “miskit” on Hansoni hääles täna rohkem. Otsast lõpuni enda kirjutatud lugudes kõlab Laura Junsoni hääl seevastu imeliselt, kohati lausa haldjalikult, heas mõttes ebamaiselt. Eraldi väärivad esiletõstmist laulud “Kodumaa” ja “Sügis kodus” (mis jõudnud ka ETV saatesse “Eesti TOP 7”). Hingematvalt ilusalt kõlab Niidu-Junsoni duett Debora Vaarandi luuletusele “Ööviiul”. Midagi nii liigutavat, teineteise häälele armastavalt toetuvat ja sobivat sünnib noorte lauljate ühisesituses harva. Huvitav leid on Erko Niidu muusikaline lahendus laulus “Parandamatu” (teatavasti on see Jüri Üdi tekst kõlanud ka ansambli Ruja esituses). Kristjan Mazurtchaki “Kas sa kuuled mu häält” ja “Ühel päeval” pakuvad luksuslikke hetki saksofoni nautlejatele. Laura näitab neis kahes loos hoopis teistsugust nägu, kohati joonistub vägagi tugevalt silme ette Liisi Koiksoni kuju plaadilt “Väike järv”, ent see võib olla ka siinkirjutaja värvikas ettekujutus. Kordan, et enda loodud lauludes on Junson absoluutselt eriline ja eristatav.

Album teeb kummarduse kodumaale ja kodule. Kohati lüüriline nukrameelsus ja hoomamatu igatsus ei tee plaadi nägu ometi kurvaks või liiga ballaadilikuks. Nägemus kodust, suhe sellega, on meis igaühes luule- ja muusikateostena olemas. Kodus on hea.

Katrin Karu artikkel on ilmunud ajakirjas Muusika.