Kontserdikaja: La Folia: Sügav-intellektuaalne jazz(ba)rock Draamateatris

09. detsember 2005

5. detsembri õhtul Draamateatrisse kogunenud publik sai osa pöörase intensiivsusega mängitud klassikalise muusika töötlustest, mille loojateks oli Andres Mustonen oma jazzansambliga. Üheaegselt avanesid uksed tulevikku ja minevikku.

5. detsembri õhtul Draamateatrisse kogunenud publik sai osa pöörase intensiivsusega mängitud klassikalise muusika töötlustest. Kontserdi kandev telg baseerus Hispaania päritolu menuloo La Folia tõlgendustel. Tsiteeriti fraase Vivaldi ja Corelli sajanditetagusest originaalist ning lisati omalt poolt muusikasse nägemus hetkest.

Kirjutab Mari Hiiemäe.

Andres Mustoneni jazzimeestega musitseerimas kujutledes oli publik juba toimuma hakkavale häälestunud. Kulgev kontsert oma energeetilise säraga ei petnud igatahes ka nende lootusi, kel Mustoneni jazzprojektidest varemgi aimu oli.

Esimese viie minutiga oli Mustoneni poognal esimene jõhv pooleks mängitud, hiljem katkes neid veel ja veel. Ägeda poognatõmbega õhkupaisatud kampolipilv andis märki esinemise hoost. “Poognad lähvad rikki, sest me laval oleme kõik läinud hulluks!”, informeeris Mustonen tuluke silmis ning lisas, et nad pole enne rahul, kui ka publik hulluks on läinud. “Selle viisiga on sajandeid inimesi hulluks aetud. Meie teeme seda muusikat nii, nagu varem pole tehtud, Vivaldi ja Corelli ärkavad uuesti ellu.”

Andres Mustonen plaanitseb arendada klassikalise muusika kaasaega tõstmisega vanadest ning uutest traditsioonidest uutlaadi muusikasuunda. Selles oleks koos nii vana muusika harmoonia ning kaasaegse muusika improvisatsioonilisus ja loomingulisus. See oleks võimalus avada uks, mis eraldab minevikku ja tulevikku.

Seekordne La Folia projekt koos jazzmuusikutega polnud Mustonenil sugugi esimene katse klassikalist muusikat jazzivormi valada. Varem on tehtud näiteks Keskajarocki, Mozarti muusikat kasutatud Amadeus-rockis, interpreteeritud Vivaldi Nelja aastaaega. “Siit me kasvatame oma muusikutega uue rock-barokk-jazz-stiili,” ennustas Mustonen esinemisjärgselt antud intervjuus. Siiamaani on igatahes ilmne, et publikule selline ajastute kokkusulatamine meeldib.

Draamateatris kõlanud klassika ja kaasaja kokkupuutest kujunes sügav-intellektuaalne jazzrock inimese julgemale ja hoogsamale minale. Vaheldusid originaalilähedasemad ning vabamad töötlused ikka neilsamadel La Folia motiividel. Kõikidel muusikutel olid vabad käed improviseerimiseks ning kohati hoiti meloodia selgroost vaid napilt kinni.

Kohati mängis elektrikitarr naturaalpillid (kuigi võimendusega) üle, kuid vähetundlik kõrv ei taibanud, kas see ehk sel kohal nii olema ei pidanudki. Poognaga sai mängida kõiki pille peale trummi, kuid see-eest oli Rubenil trumbiks välja käia kellukeste ja klõbinate komplekt, millega eksperimenteerida. Hoogsamate helitormide ettekandmine oli ilmselt ka füüsiliselt kurnav, nii lagunes kvartett ajuti duodeks või oli sõna ainult soolopillil.

Ägedamate improvisatsioonide tulvas jäi Mustonen looveerandiks mõtlikult kuulatama, samaaegselt täis hämmastust ja uudishimu, ning kiitis loo lõppedes kaasmängijate soolosid ja püüdlust teha midagi, mis peaks meenutama muusikat.

Jaak Sooäär dirigeeris reipal ilmel publiku nipsutamist ja plaksutamist. Publik allus juhendamisele rõõmuga, lisades omalt poolt jalgadega müdistamise ja joovastunud vahelehüüded. Kontserdi lõpul seisis rahvas plaksutades püsti. Võimas näide eri stiilide kokkusulatamise võimalikkusest oli jõudmas selleks korraks lõpule. Lisaloona esitati St. Louis Blues “et mitte päris harimatud välja näha,” nagu Mustonen rõõmsalt kommenteeris. Jah, ulatati ju terekäsi kaasaega, tava-jazzikuulajale ehk tuttavlikumasse maailma.

Andres Mustoneni ansambi koosseis:
Andres Mustonen – viiul
Taavo Remmel – kontrabass
Jaak Sooäär – elektrikitarr
Tanel Ruben – löökpillid