Lambert – üliinimlik või ülimalt inimlik?

28. aprill 2016
Liina Hints

Tumeda saladusloori tagant paistab valgust, mida esmapilgul otsida ei oskaks. Trio, kes on oma palge peitnud ebamaise, ebainimliku maski taha, laseb kõlada üliinimlikul meloodial, ühe noodi lõppu seob teise algusega ülimalt inimlik etteaste. Deemonlikust salapärast kasvab uus elu, uskumatult puhas viis. Mask loob tee valguse ja varju vahele. Need mehed kannavad enda tõelise pale ees koletislikku maski, et tuletada inimestele meelde, mis tunne on olla inimene.

 

Saksa pianist Lambert esindab tänavusel Jazzkaarel minimalismi kõige maksimalistlikumat poolt. Meenutades multi-instrumentalist Nils Frahmi ning klaveri ja puhkpillide keeruka kombinatsiooniga kohati isegi Woodkidi pehmemat poolt, mõjub tema muusika põhjamaise tuuleiilina, aja peatajana igiliikuvatele kiirustajatele. Meloodiad on lihtsad, ent mitte lihtsakoelised, kuid raske on aimata, kas needki kannavad oma esitaja kombel maski.

 

Kontserdi kahte tugevalt kontrastset poolt oli sidumas vähe, ent just see aitas hoomata Lamberti terviklikkust. Vaevu kostva sagimise saatel alanud meloodiad vaheldusid mõttearendustega muusiku ja publiku vahel. Malbed noodid muutusid kontrollimatuteks naerupahvakuteks, kaugest lapsepõlvest inspiratsiooni saanud paladest said lõbusad, armsal moel kohmetud jutustused ja hinge puudutavast mõistust puudutav. Trio esitas palasid nii oma viimaselt albumilt “The Lost Tapes” kui ka eelviimaselt kogumikult “Stay In The Dark”, mis kuulujuttude põhjal salvestati pilkases pimeduses.

 

Ehkki tegu oli ebamaise, lausa üliinimliku kogemusega, poleks saanud olla midagi inimlikumat. Vaiksest saginast ümbritsetud, ometi nii puhas; tulvil lõbusal meelel esitatud lugusid, ometi nii tagasihoidlik – muusiku ausus ja julgus olla naturaalne, palade tagamaadest pajatades kohati lausa kohmetu, ei jätnud kedagi ei naeruse suu ega siira imestuseta. Kasvavate ja vaibuvate meloodiate taga oleva unenäolisesse maski peituva trio puhtakujuline ausus ja puuduv vajadus laval näideldavate peensuste järgi soojendas südant, viskas korraga pilvedesse ja aitas aduda reaalsust. Ehk mängisid just maskid rolli ülimalt lihtsakujulise, Lambertile omase minimalistliku inimlikkuse saavutamisel.

 

Puhta muusikaga südant puudutanud ja oma lihtsa aususega seal koha leidnud Lambert on mees, kes peitis end maski taha, ent jäi sealjuures rohkem inimeseks kui nii mõnigi teine, kel maski kanda pole. Lõpuaplausi hääbunud noodid paisuvad edasi meis endis.

 

Lambert

26. aprillil Vabal Laval

 

Koosseis:

Lambert – klaver

Sebastian Borkowski – klarnet

Jason Liebert – tromboon

 

Vaata kontserdi fotosid siit.