Flamenkograatsiad

27. aprill 2014
Tea Klaas

Flamenkokvartett Las Migas koosneb – kui uskuda eeltutvustust – vokaalsolistist, viiuldajast ja kahest kitarrimängijast. Rütmiinstrumente kirjas ei olnud, kuid tegelikult eksisteeris Merepaviljonis toimunud kontserdil ka löökpilligrupp. Nimelt on rütmiinstrument palmas meil kõigil peopesade näol kogu aeg kaasas ja selle muusikariistana kasutamine just rütmide võlumaailma tundvate flamenkoinimeste privileeg.

Palmas’e näol on tegemist ühega vanemaist flamenkokultuuri väljendusvahenditest. On teada, et flamenko, andaluusia mustlaste traditsioonilise muusika juurde kuulusid algselt vokaal, rütmiplaksutamine ja tants; kitarr lisandus märksa hiljem.

Viiul ei ole just traditsiooniline flamenkoinstrument, kuid seda on palju kasutatud mustlasmuusikas. Seekord sobis õrn poogenpill koosseisu kui valatult, toonitades veelgi ansambli üdini naiselikku olemust.

Eeltutvustus lubas ka seda, et Las Migas on Merepaviljoni kontserdil “rohkem flamenko kui iial varem”. Tõsi! Kuulates varasemaid salvestusi, jäi mulje, et tegemist on peaaegu klassikalist helikeelt armastava koosseisuga, kes kasutab rasqueado‘t – flamenkokitarrile nii omast jõuliselt üle keelte löömist – vaid erandjuhtudel fortissimo-efekti saavutamiseks ning eelistab üldjoontes hapramaid tämbreid. Kuid õrna sõrmitsemist oli seekord väga vähe. Kontsert algas küll armsa viiuli-kitarride pizzicato‘ga, kuid läks peagi üle hoogsaks, valjuhäälseks ja sünkooprütmiliseks tantsumuusikaks.

Ja lõpetuseks lubas tutvustav tekst, et tulemas on kontsert, mis paneb kuulajad nutma ja naerma, soovigu nad seda või mitte. Vaidlen vastu – pisaraist ei olnud jälgegi, kuigi naerda sai tõepoolest! Küll aga oli tegemist muusikaga, mis äratas igas kuulajas uinuva tantsija. Tundus, et pisut veel ja end jõuga vaos hoidev rahvahulk hakkab otsekui võluflöödi nõiduse kütkes kepsu lööma. 

Tantsimisest suurivaevu pääsenud, tuli publikul siiski lauluhäält teha. Solist toimetas publikuga omatahtsi (millel too ka meelsasti juhtuda lasi): pani kuulajad kõigepealt plaksutama ja siis ka laulma. Ei ole vist mõtet lisada, et kogu sellele kavalale ümber sõrme keeramisele reageeris rahvahulk lõpuks seistes aplodeerides.

Kui küsida, mis muusikastiil kontserdil kõlas, vastaksin, et tegemist oli eheda flamenkoga, milles näpuotsaga juurde raputatud jazzielemente: vilksamisi viieosalist taktimõõtu, siin-seal veidi improvisatsiooni. Puudus küll flamenkole nii iseloomulik traagika – isegi õnnetu armastus oli irooniaga vürtsitatud.

Üks laul oli eriline – solisti loodud “Carmela” pühendusega tema vanaemale. Laulu esimene pool oli karge ja õhuline, kitarriarpedžod ämblikuvõrguna mahedat meloodiat katmas. Tõtt-öelda oleks seda õhulist faktuuri meelsasti kauemgi nautinud… Kuid daamidel olid teised plaanid. Järgnevalt sai publik osa hoopis kahe kitarristi suurepärasest koostööst: üks mängijannadest (Alicia Grillo) oli võtnud enda hooleks kõrged registrid ja teine (Marta Robles) madalad. Nii moodustasid nad väikese orkestri mõõtu kitarridueti. Laulusolist Alba Carmona ja viiuldaja Roser Loscos hoolitsesid meloodia eest ning kui ka kitarrirühm laulu üles võttis, sai kuulda koguni neljahäälset vokaali.

Tagantjärgi näib, et tegemist oli ehedama flamenkokonserdiga, kui võinuks esmapilgul arvata. Kuigi publiku kaasamine esinemisprotsessi näib tihti vaid show-elemendina, on flamenko puhul tegemist millegi väga ehtsa ja sissejuurdunuga. See on nähtus, mis viib meid ajas tagasi sinna, kus flamenkoartist ei olnud publikust kõrgemal kontserdilaval, vaid esines kõrtsis või lõkke ääres, ning publik oli osa etteastest, elas esinejale valjuhäälselt kaasa ja lõi ka ise vahepeal sekka.

LAS MIGAS
26. aprillil 2014 kell 18 Merepaviljonis

Koosseis:

Alba Carmona – vokaal, tants
Roser Loscos – viiul
Marta Robles – flamenkokitarr
Alicia Grillo – flamenkokitarr