Lase end hea energiaga nakatada

11. veebruar 2014
EMILIE TOOMELA

Eesti Jazzliidu sünnipäeva galal päid pöörama pannud Pae Kollektiivi tee on saanud võimsa alguse. Sellel nädalal Talvejazzil esineval ansamblil on oodata debüütplaati ja neid valiti ka Tallinn Music Weeki jazzi showcase’ile. Noorte ja säravate jazzmuusikutega vestles meie veebireporter Emilie Toomela. 

 

Pae Kollektiiv on värske jazzbänd, mille kõige esimene avalik kontsert leidis aset jazzigalal, kuhu kogunesid kokku eesti muusikatipud tähistamaks Eesti Jazzliidu 10. sünnipäeva. Vägeva debüütkontserdiga vanemate muusikute seas tähelepanu pälvinud ansambel sai alguse väikesest seemnest, mis hakkas idanema koolis, mil oli vaja luua seade samasugusele koosseisule, nagu on Pae Kollektiiv praegu. Bändi algatajatel, Kirke Karjal ja Allan Järvel on käsil teisigi põnevaid ettevõtmisi, Allani leiab arvukatest koosseisudest, millest reaggae-ska bändil Angusel tuleb samuti peagi esmaplaat välja. Koos Kirkega on neid laval näha veel Sigmundi-nimelises ansamblis ning Kirke mitmekülgses päevakavas paistavad ka Heliotroobi ning mitmete teiste koosluste proovid. Need kaks andekat ja särasilmset muusikut olid nõus hetkeks aja maha võtma ning rääkisid, kuidas on teha bändi üheksa väga erineva pillimehega, jagasid mõtteid Hooandjasse video tegemisest, mis valmis kohe-kohe ilmuva esimese plaadi jaoks hoo kogumiseks, ning ennekõike nakatasid oma hea energia ja usuga noortesse: jazz ei ole ainult grand old man’ide pärusmaa, Eestis on peale tulemas hulganisti noori ja paljutõotavaid artiste, kellest üheksa seisavad teie ees juba sellel laupäeval Kumu auditooriumis Pae Kollektiivi nime all.

 

Olete juba varem muusikaga vilkalt tegelenud. Mida õppisite aga selle plaadi tegemise jooksul kõige enam?

Kirke Karja: Õppisin päris palju. Albumi salvestamine ei käi kindlasti nii, et õpitakse lood selgeks ja mängitakse lihtsalt ühe hooga sisse. Lindistamise protsess on oluliselt mahukam, igal hetkel võib esile kerkida uusi detaile, mida tahaks muuta. Ette tuli palju erinevate variantidega katsetamist ja lindistamine tegi kõrvad nüansside osas rohkem lahti. Üldiselt hoidsime oma muusika kuulamise väga kitsa ringi sees ja leppisime kokku, et me ei levita salvestusi enne plaadi valmimist. Tahaksime end näidata parimast küljest lugudega, mis on algusest peale nii head kui võimalik ja et internetis ei leviks mingeid vigaseid versioone. See äratab palju rohkem usaldust, kui uus noor bänd tuleb välja albumiga, mille kohta keegi ei saa öelda, et midagi oleks kogemata tegemata jäänud.

Allan Järve: Tegemist on väga värske loominguga, stuudiosse minekule eelnes intensiivne prooviperiood ning ka koosseis oli minu jaoks uudne, viis puhkpillimängijat ja rütmigrupp: bass, klaver, trummid ja kitarr. See muusika ei ole reeglitepärane ega standardne jazz ning seal oli mitmeid asju, mis minu pillile, trompetile, omased ei ole. See pani mind proovile, pidin rohkem harjutama ka suuri intervallilisi hüppeid ja arendama oma koosmänguoskusi. Üheksaliikmelise koosseisu puhul on väga oluline arvestada iga pilli rolli, kuidas kõik kokku kõlab ning mida teatud hetkel esile tõsta.

 

Kuidas otsused plaati tehes vastu võeti, pigem demokraatlikult või mõnusalt autokraatlikult?

K.K. ja A.J.: Mõlemat moodi!

K.K.: Mingeid väga suuri muudatusi teised ette ei pannud, aga kui proovides mõni asi kellelgi väga nina kirtsutama pani, siis muutsime selle ära.

A.J.: Eriarvamusi tuleb ikka ette, enamus küsimusi lahendasime proovis ära.

K.K.: Kui tegemist pole väga suure muudatusega, siis on minu meelest tõeliselt äge, kui kerkib esile erinevaid variante ja on valikuvõimalusi. Tülitsema me igatahes ei ole pidanud. Suure hulga inimestega koos proovi tehes oli osa õppimisprotsessist ka see, et kõigile meeldib väga palju juttu rääkida ning oluline on ikkagi jõuda selleni, et saaks teha efektiivselt proovi, keskenduda muusikale ning mängida pilli, aga et oleks lõbus ka!

 

Kuidas te nii suure seltskonnaga proove teete?

K.K.: Väga palju teeme rühmaproove, puhkpillid ja rütmigrupp eraldi, sest suurt kampa on keeruline kokku saada. Eriti arvestades seda, et kuna kõik on nii head mängijad, on neil ka palju muid tegemisi. Üldiselt on meil proovid umbes kuu aega ette planeeritud. Mitmed lisaks ka õpetavad ning see on kindel, et maksku mis maksab, õpetamise tööd ei saa ära jätta. Õpetamine on suur vastutus ja õpilasi tuleb inspireerida – selline õpetaja ei ole inspireeriv, kes tunnid ära jätab. Järelkasvu peale peab ka mõtlema ja see on ehk isegi olulisem kui arvata oskame: nakatada teisigi muusikaarmastusega.

 

Hooandja videos kõlas ka naljaga pooleks disclaimer, et teie kollektiivil pole mingit pistmist samanimelise tänavaga.

A.J.: Pae oli algselt lühend Post Apocalyptic Ensemble’ist ja esmalt oli nimekuju P.A.E.

K.K.: Madis Meister (mängib bändis kitarri – E.T.) nõudis veel pikka aega, et need punktid seal kindlasti vahel oleksid ja pahandas muhedalt, kui neid mingil hetkel enam polnud. Nimevaliku osas langetasin otsuse autokraatlikult, sest arvan, et kui nimes on kasutatud kirjavahemärke või muid selgitust vajavaid asju, siis on nimi segadusse ajav. Ikka hakkavad erinevad variandid sellest edasi kanduma ja inimesed ei saa aru, et mis “Post Apocalyptic Ensemble-Kollektiiv”? Arvan, et Pae-nimi jääb paremini meelde.

A.J.: (naerab) No väiksele seosele Lasnamäega aitab kaasa ka selline tegelane nagu Pae tänava pommimees.

 

Teie Hooandja video oli väga hästi õnnestunud, oskate jagada mõtteid teistele bändidele, kes on mõelnud sealt hoogu juurde saada?

A.J.: Video peaks olema hästi konkreetne, ta ei tohiks laiali valguda. Kindlasti peaks olema sees ka humoorikaid elemente ja kahtlemata võiksid olla taustaks helinäited. Ühesõnaga, informatiivne ja natuke naljakas.

K.K.: Meie eesmärk oli hoida videot võimalikult lakoonilisena, et infot oleks täpselt piisavalt, aga mitte ülearu. Minu meelest on hästi oluline see, et video on kvaliteetselt filmitud ning hea saundiga. Markus Robam, kes selle üles võttis, filmis kokku 7 tundi materjali ning tegi mitu varianti, mille vahel saime valida. 

Natukene ikka pabistasime, et kas saame raha kokku, lõpuks toetati meid aga isegi rohkem, kui küsisime. Hiljem selgus, et plaaditegemise protsess oli planeeritust kulukam ning algsest summast olekski puudu tulnud. Nii et see raha ilutulestiku korraldamiseks ei läinud!

 

Pae kollektiivi tegevus kaasab päris head hulka inimesi, kas suur liikmete arv teid ka kuidagi piirab?

A.J.: Eks neid ühiseid prooviaegu on raske leida.

K.K.: Minu jaoks mõjub see rahvahulk just värskendavalt, sest kõik liikmed on väga erinevate huvidega. Madisele näiteks meeldib mediteerimine ning ta tahab vahel teha kulgemise muusikat, aga tema taust on kirev. See mõjutab kindlasti palju ansambli üldist kõlapilti, kui meil on selline proge- ja rahvamuusika taustaga mitmekülgne kitarrist. Rahvamuusika on märksõnaks ka Tõnu Tubli puhul, kes mängib trumme ansamblis Paabel ning on erakordselt loominguline trummar. Mairo Marjamaa (altsaksofonist – E.T.), toob jällegi sisse tugevat teoreetilist lähenemist ning “vastutab” puhkpillirühma eest, mõeldes neile välja need nüansid, mida mina pianistina ei oska. Aga sina, Allan, oled rohkem sellise traditsioonilise jazzi mees?

A.J.: Nii ja naa, armastan erinevaid jazzistiile, peamine, et muusikas on olemas miski, mis tähelepanu äratab. 

K.K.: Siim Usin on näiteks tuttav mitmetest pop-bändidest, aga õpib ka EMTAs jazzmuusikat ja kontrabassi. Keio on laia haardega muusik, mängib kõiki saksofone ning plaadi peal on tal üks äärmiselt ilus sopransaksofoni soolo ja siis tuleb üks äärmiselt rõve baritonsaksofoni soolo, aga see peabki nii olema. Indrek, kes mängib meil tenorsaksofoni, mängib Ewerti ja draakonitega ja tegutseb ansamblis Flavor, mis on samuti väga lahe bänd. Ingvar (tromboonimängija – E.T.) on selle ansambli pesamuna, tegeleb hoogsalt nii klassikalise muusika kui ka jazziga. 

 

Kas te kõik õpite parasjagu EMTA-s?

K.K.: Nii enam-vähem, mõned on juba lõpetanud. Ansambli helirežissöör Kaarel on samuti tõeline leid muusikaakadeemist, ta on väga hea kõrva ja huvitavate ideedega muusik, tuttav näiteks progebändist X-Panda. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis oleme vist kõik klassikalise taustaga. Kuid see, mida praegu teeme, on meist igaühe jaoks väga teadlik valik olnud. Keegi meist pole seda tüüpi inimene, kes langetaks suuri otsuseid ilma põhjalikult läbikaalumata.

 

Kirke, kuidas on sellise poistepundiga bändi teha?

K.K.: Kui on vaja kontserdile minna, siis ainult tüdrukute bändis ei jaksa esiteks keegi pille tassida. Ja mulle meeldib, et poisid on üldiselt konkreetsema ütlemise ja kõrgema valulävega. Lõbus on ka, sest Pae-poisid on ikka parajad naljahambad ja toredad sõbrad. Sõpruseta ei püsi koos ükski bänd!

 

Koosseis: 

Allan Järve – trompet, flügelhorn

Mairo Marjamaa – altsaksofon

Indrek Varend – tenorsaksofon

Keio Vutt: sopran- ja baritonsaksofon

Ingvar Leerimaa – tromboon

Madis Meister – kitarr

Kirke Karja – klaver

Siim Usin – bass ja kontrabass

Tõnu Tubli – trummid

Kaarel Tamra – helikunstnik

 

15. veebruari kontserdil teeb kaasa ka audiovisuaalne duo WW: Markus Robam ja Sander Tuvikene ning valguskujunduse eest vastutab Priidu Adlas.