Laulev Tuhka-Triinu ALA.NI

28. november 2017
Marje Ingel

Tänavu 22. korda toimuv Jõulujazz algas Londonist pärit lauljatari ALA.NI kontserdiga Vabal Laval. Vahetu suhtlejana sai tõmmu piiga Eesti publikuga kiiresti kontakti ja võitis kõigi poolehoiu. Niipea kui ta laulma hakkas, tundus aga, nagu muutuks kogu ümbrus mustvalgeks ja siseneksime tema järel mingisse 1920.-30. aastate muusikafilmi, kus peategelaseks on kurvameelne kaunis Tuhka-Triinu.

 

Selles muinasjutumaailmas jäi Tuhka-Triinu pärisosaks nukralt õhata oma printsi järele, kes iga konreetse laulu kontekstist olenevalt oli temaga lähedane olnud millalgi minevikus või ootas teda kauges tulevikus. Kuidas iganes need asjalood ka parajasti olid, ikka ümbritses kangelanna romantilist natuuri teatav saladuseloor.

 

Mingil seletamatul kombel suutis ALA.NI olla ühtaegu nii armastusväärne kui isegi kõhedusttekitavalt morbiidne, teatades näiteks, et järgmiseks tuleb „rõõmus laul surmast“. Tõepoolest järgnes teadustusele tempokas optimistlik lauluke, mille sõnad kinnitasid, et me kõik läheme Jõe äärde. Kuna Jõge nimepidi ei nimetatud, jäi iga kuulaja enda mõelda, kas too kannab nime Jordan, Styx või hoopis Toone jõgi. Lauljatari esinemismaneeri ja oletatava kultuurilise tausta järgi võiks pakkuda, et ALA.NI jaoks on see jõgi Jordan, sest teda kuulates kerkis esimesena pähe võrdlus Billie Holidayga. ALA.NI oleks justkui kogemata tulnud ilmale 100 või rohkemgi aastat ettenähtust hiljem – väga kerge on kujutleda teda 20. sajandi alguse bluusilaine aegadesse või, miks mitte, veelgi varasemasse perioodi, näiteks 19. sajandisse härrade teenijatüdrukuna nukralt vabadust taga igatsema ja hingestatult spirituaale laulma. Sinna sobiks lootus „teispool jõge“ ehk pärast surma paremat elu leida iseäranis hästi.

 

Mis see ka poleks, mis 21. sajandi alguse lauljatari ALA.NI loomingu sedavõrd melanhoolseks teeb, näib see kahjuks mõjutavat ka tema intonatsiooni esinemise ajal. Nii nagu laulude meeleolu kiskus allapoole kiiva, kippus nimelt ka lauljatari intonatsioon jääma madalaks, ja seda juhtus kontserdil läbivalt õige mitme loo puhul. Samas jäi kohati mulje, nagu oleks ALA.NI’l absoluutne kuulmine, sest mitmes laulus ei vajanud ta eelnevat kitarriakordi, et saateta laulu alustada. Seega võin siinkohal spekuleerida, et kitarrist ei kohendanud oma pilli häälestust enne kontserti lauljatari sisekõrvale vastavaks ja võibolla ei kuulnud lauljatar kontserdil kitarri piisavalt hästi. Oli kuidas oli, jäi see häälestuse probleem üksnes tõrvatilgaks meepotis, mis publiku enamikku häirivat ei paistnud. Samuti nagu ALA.NI kohmakus oma lavakostüümiga kitarri mängimisel või tema veider komme katkestada laul poole pealt, et kurku puhtaks köhida ja muuseas publikule kommenteerida, et ta pani oma joogi sisse enne liiga palju ingverit.

 

Kõik need väikesed ebatäiuslikkuse ilmingud näisid uneleva olekuga ALA.NI’t ainult veel sümpaatsemaks muutvat ja nii kutsuti ta tulise aplausiga lavale tagasi. Lõpetuseks valis ALA.NI endale truuks jäädes jällegi minu jaoks ootamatult nukra loo, tuntud jazzistandardi „Cry me a river“. Seda viisi kõrvus kumiseda lastes võis iga kuulaja kontserdilt lahkudes oma nostalgialembuse üle mõtiskleda.

 

ALA.NI 24. novembril kell 19 Vabal Laval

Koosseis:

ALA.NI – laul, kitarr
Thomas Naïm – elektrikitarr

 

Vaata kontserdi fotosid siit.