Laupäev: Coco Mbassi laulis inimlikel teemadel

01. mai 2005

Kamerunist pärit Coco Mbassi erutas eestlaste meeli viimasel Jazzkaare päeval kindlasti sellega, et esitas Eesti autori Hedvig Hansoni eestikeelse laulu. Loe, kuidas kontsert publikule mõjus.

Laupäeval, 30.aprillil paitas hinge Coco Mbassi õrnnaiselik kontsert. Mahedahäälne kamerunlanna on soesõbraliku Richard Bona kauge sugulane, kelle siiras inimesearmastus kõlab ka Mbassi laulus.

Kontserti käisid kuulamas Jazzkaare veebireporterid Marit Mihklepp, Miina Mälgand, Mari Hiiemäe ja Katrina Soss.

Lauljatari õhus võnkuvale habrassulnile häälele andsid pehmust juurde Himiko Paganotti ning Rachel Regent (taustavokaalid). Pillid ei tapnud hetkekski sensuaalseid naishääli, vokaaliga sulandusid üheks Alain Debiossat (saksofon, kitarr), Fred Soule (klahvpillid). Serge Ngando (bass) ja Dennis Tchangou (trummid, löökpillid).

Mbassi pühendas ühe laulu tervenisti naistele kui armastuse ja hoolimise kandjatele. Teine eriline hetk oli publiku jaoks kindlasti lugu, kus Mbassi laulis selges eesti keeles üht Hedvig Hansoni kirjutatud laulu, mis kõlas ehedalt ja õigelt.

Coco Mbassi kontsert ei olnud selgepiiriliselt aafrikalikult rütmivärviline, vaid märkas pigem nüansse ning ühe meeleolu miljoneid eri varjundeid. See on kindlasti ka üks põhjusi, miks ta isegi talvekülmunud eestlastele südamesse puges.

Kaidi (31), keskkonnakaitsja Ungaris ning Kristi (27), tudengõpetaja: “Kolm aastat tagasi oli märksa võimsam Richard Bona kontsert. Bona pani terve saali nutma ning siis jälle naerma. Ja pärast veel hoopis laulma. Huvitav oli kuulata, kuidas mehed laulsid kui meeskoor ja siis naishäältest kostus ainult Hedvig Hansoni soolo.
Sellel kontserdil jäi emotsiooni puudu. Rõhusid tantsule, samas olid laulud lüürilised, nii et raske oli rütmi tabada. Vunki oli vähe. Mbassi gospellaulja hääl tekitas hoopis teise tunde ja teise atmosfääri. Eestikeelne laul oli üllatavalt hea, päästis ilmselt kogu kontserdi. Pärast kuulasime täpsemalt tema enda keelt ja selles samad silbid, vaheldub konsonant ja vokaalhäälik. Võib-olla ootasime midagi tempokamat. Ja see laudade süsteem lava ees ei olnud tore, flegmaatilised eestlased istumas nagu reklaamiklubis.”

Georg (28), tantsuõpetaja: “Meenus üks kontsert, mida käisin Estonias kuulamas, üks Tuneesia lauljatar oli. Coco Mbassi otseselt tegeles publikuga, suhtles nendega ja andis neile soojust. Esimene lugu oli vägev, viis mõtted suurlinna. Hea oligi see, et assotsiatsioonid tantsutreeneri tööga puudusid. Sain lihtsalt kuulata ja nautida.”

Kristiina (28), tegutseb reisialal: “Mulle mõjus lõpuosa. Alati on Aafrika rütmid huvitavad. Mbassi kasutab häält kuidagi teisiti, nagu ürgne kutse.”

Kristi (28), koorijuht: “See oli muretu ja lõbus, kuid eufooriat ei tekkinud nagu ülejäänud saalil. Plaati ostma ei jookseks. Pigem oli see uudishimu, mis mind siia tõi. Samas sellist tunnet ka ei tekkinud, et tõuseks püsti ja tantsiks. Võib-olla on väsimus sees.”

Mona Mägi (25), Tiimari regioonijuht, hakkas esimesena lava ees tantsima: “Tänane kontsert oli väga meeleolukas, eriti kui inimesed julgesid ise osa võtta. Ma arvan, et kontsertidele tuleb ise aktiivsemalt kaasa elada, siis saab ka rohkem elamusi. Mulle meeldis väga ka bassimängija, sest tal oli nii ilus kitarr. Eesti rahvas seevastu mulle eriti ei meeldinud. Nad on nii etteaimatavad. Hakkavad alati alles viimase loo ajal tantsima ja siis mõtlevad, et oleks võinud olla rohkem lugusid. Ja ilusad taustalauljad meeldisid mulle ka.”

Anneli (30), töötab raamatukogunduses ja Jaanus (30), töötab merenduses: “Oleks võinud soojendusbänd olla, sest Eesti inimestel võtab aega, et käima minna. Väga lahe oli, et Coco laulis Hedvigu laulu. Kõikidel lauludel oli hea rütm ja inimesed laval tundusid õnnelikud.”

Õnne Mägi (33), sekretär: “Meeldisid rütmikamad lood ja see, et laulja oli võtnud vaevaks õppida üks laul ära eesti keeles. Kahju, et rahvas alles viimase laulu ajal elama hakkas. Samas eestlased ongi vist sellised, et alguses ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. Mulle ei meeldinud need lauad, mis seal ees olid. Nad muutsid kogu kontserdi akadeemilisemaks ja takistasid publiku kontakti. Ees oleks võinud olla kasvõi väikenegi ala neile, kes tahtsid karata.”

Hailen (27), assistent: „Äärmiselt mõnusad tantsijad ja äärmiselt mõnus seltskond oli laval küll. Õppisin uued tantsusammud selgeks. Ma kuulaks teda seal Saksamaal ka hea meelega, lihtsalt emotsionaalsuse pärast. Vaataks, et kui ta rohkem tagasisidet saab, kas ta siis ise ka läheb rohkem elama ja põlema. Praegu oli ta sellises noomivas meeleolus, et Eesti publik ärka üles! Siis läks publik veel natuke mossi ka veel, et kesse tuleb noomima neid niimoodi. Lava ja publiku koostöö jäi pisut napiks.”

Aiki, endine Estonia teatri laulja: „Lõpuks võttis vere käima, algus tundus natukene igav olevat. Ta oleks võinud panna mõne särtsakama loo algusesse. Eestlased on sellised pikaldased, et alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Mõni teine rahvas oleks kohe hakanud kaasa elama. Ikka inimesed läksid tantsima, taga rõdudel inimesed ikka tantsisid ja varjatud kohtades, aga päris keset saali poleks mina ka söandanud püsti tõusta. Sõbranna soovitas seda kontserti, tema on iga-aastane Jazzkaarel käia. Mul oli hea võrrelda, esmaspäeval tulin Inglismaalt ja seal oli väga hea jazzifestival New Castle’i lähedal üks kolm nädalat tagasi. Publik elas tunduvalt rohkem kaasa. Öeldakse küll, et inglane on reserveeritud, aga sellises kohas võtavad nad küll väga soojalt, vastuvõtt on hulga sõbralikum.”

Kalle (25), IT-inimene: „Suurepärane, rõõmsameelne, naiselik, aafrikalik, sügav. See koht, kus ta seda Hedvigi laulu tegi, see tundus nii autentne, mõtled, et nagu Hedvig ise. Loomulikult oli tal sügavam hääl, võimsam, primaarsem. Eesolevad lauad oleks saalis võinud olemata olla ja selle asemel rohkem noori inimesi ette tantsima minna, siis oleks veel kõvem möll olnud.”

Kadri (18) ja Kristi (17), õpilased: “Hea muusika, head hääled. Coco Mbassi kohe kiskus tantsima ning seda me ka pärast tegime. Tore oli see, et ta oli Hedvig Hansoni laulu ära õppinud, see pani kohe imestama.”

Kärt (18) õpilane, Lea (42): “Kahju, et eestlased ei saa alguses vedama ja pärast pidama. Inimesed kuulasid tõesti suu ammuli. Cocol on suurepärane hääl ja mõnus tämber. Peale sellist kontserti ei oska kohe midagi öelda. Oleme lummatud. Lugesime tema kohta Jazzkaare webilehelt ja kuulasime ka tema muusikat. Teda jääkski kuulama.”