Laupäev: Hamilton andis festivalile võimsa lõppakordi

01. mai 2005

Viimase rosinana pakkus Jazzkaar tänavu Peter Hamiltoni ja Greg Osby emotsionaalset jämmimist, mis kestis kaks ja pool tundi, kuna rahvas ei lasknud muusikuid varem lavalt minema. Loe, mida publik pikast kontserdist arvas.

Jazzkaare lõppakordiks kogunesid lavale Peter Hamilton Group ja Greg Osby. Hamilton vapustas kuulajaid, mängides kaks ja pool tundi oma häälega ning pannes isegi publiku endaga mitmehäälselt kaasa laulma.

Emotsionaalne Hamilton suutis elu sisse ajada ka kõige vaiksematele ja tagasihoidlikumatele eestlastele saalis. Tema mäng hääle ja publikuga tekitas terves saalis omamoodi transi.

Festivali viimase kontserdi publikuelamused panid kirja Katre Pilvinski, Marit Mihklepp ja Katre Kasemägi Jazzkaare veebitoimetusest.

Inga (36), vabakutseline lavakunstnik: “Äärmiselt tundlik ja rõõmurõkatuslik kontsert, tulvil väga tundlikku energiat. Vaatasin rõdult, kui vabalt inimene end laval tundis – ta on eeskujuks kõigile, kuidas oma tööd teha. Pani eestlased laulma mitmehäälselt ja pooltoonide kaupa. Niiet ei ole midagi, et eestlased oskavad ainult alleaa laulda. Vaatasin mitu korda, et mehed laval ja nii õrnad. Me tavaliselt reaalelus ei suuda end nõnda väljendada nagu need mehed laval ja see ongi kontserdi võlu, mida me tuleme siia saama.”

Ingmar (22), tudeng: “Täielik süldibänd. Profilt mängisid pilli, kuid hinge polnud sees. Nad mängisid bluesi, rokki, jazzi, funkyt – kõike korraga. Tundus, et üks kord oli proovi tehtud ja mindi lavale. Paistis, et 9-17-ni töötavatele inimestele läks peale. Nende jaoks oli hea, publik nautis, artist nautis – kõik olid õnnelikud. Tänavuaastase Jazzkaare lemmikud olid Lloyd, Kismabande ja Tys Tys. Nemad ajasid hingega asja, kuid Hamilton Group võiks pubis õlle kõrvale mängida.”

Andrus (45), ettevõtja: “Rahule jäin. Ei ole nii muusika spets, et oskaks virtuoosset mängu hinnata. Olen siin palju muid asju kuulnud, millest pole aru saanud, kuid sellest sain ja see muusika meeldis.”

Irene (22), Viljandi Kultuurikolledži pop-jazz tudeng: “Väga hea. Muusika meeldis, funky ja blues. Laulja hääl oli vapustav. Tumedaid mehi on hea vaadata laval. Temperamentselt mängivad, mis paneb asjale pool juurde. Kuid kohati oleks võinud powerit ja isegi karjeid rohkem olla, muidu polnud kuuldav. See oli tänavuse Jazzkaare parim kontsert, kõlas jazzi moodi. Käisin veel Mederic Collignon Thot’i, Ilmiliekkit, Sosat ja Reel People’t kuulamas. Reel People oli ka väga hea, neis oli palju energiat.”

Silver, Viljandi Kultuurikolledži pop-jazz tudeng: “Täitsa OK oli, bänd toimis. Kuid nad polnud palju proovi teinud ja polnud eriti valmis. Samas laulja juhtis bändi hästi. Saksimees oli supermängija, kuid teda pidi vahepeal laval üles äratama. See oli pigem fun mitte jazz.”

Ema: “Mulle isiklikult meeldis kõige rohkem see rokilikum lugu alguses. Väga positiivne. Loomulikult Hamiltoni mahe hääl. Ja see, kuidas ta publiku kaasa laulma pani. Selline muusika, mis paneb südame põksuma ja jala tatsuma. Tõusin püsti ja tantsisingi.”

Tundmatuks jääda sooviv mees trepilt: “Ühtlaselt hea, ei tõstaks ühtegi hetke esile. Muusikud teadsid, mida teevad. Mulle üldse meeldib blues, selles on seda inimlikku kurbust ja samas mingit varjatud rahulolu sellega. Nautisin. Õhkkonda, muusikat, valgust.”

Kaks toredat naist: “Emotsioon oli puhtalt hea, sest Hamilton ise oli nii sõbralik, suhtles publikuga. Soe mees. Just jah, see loodud usalduslik side oli tähtis. Paljudel muusikutel see oskus puudub.”

Mall (32), turismikorraldaja: “See kontsert mõjus otse hinge. Võttis niimoodi kahe käega südame ümbert. See Brasiilia lugu oli päikseline, just see, mida meil siin suveigatsuses vaja on. Ja kohati hakkas keha iseenesest liikuma. Vahva kontsert.”