Laupäev: Julia Boman ja Sven Kullerkupp Hobuveskis

24. aprill 2005

Lauljatar Julia Boman ja pianist Sven Kullerkupp süstisid laupäevasel Jazzkaare Hobuveski kontserdil kuulajaisse romantikat.

Laupäevase 23. aprilli Tornijazzi raames musitseerisid Hobuveskis Julia Boman ja Sven Kullerkupp. Keskpäevane aeg tõi Tallinna vanalinna ühte väärikamasse, juba 14. sajandil ehitatud hoonesse kokku hulga muusikahuvilis.

Kontserti nautis 16aastane Helen Oja Jazzkaare veebitoimetusest.

Õdusa teatrisaalina tuntud Hobuveski oli keskajal ja hiljemgi ainus mehhaaline veski Tallinna ringmüüriga piiratud ajal, mis jahvatas hobuste jõul linnaelanikele jahu ja tange. Veskina töötas hoone 1757. aasta tulekahjuni. Hobuveski oli omal ajal ka püssirohuhoidlaks ja laohooneiks.

Teada on, et Vabadussõtta minnes jagati Realkooli poistele vintpüsse just sellest hoonest. 1950ndate aastate alguses anti hoone üle Tallinna muinsuskaitsele, kes on sinna aastakümneid kogunud arhitektuuriväärtusklikke detaile, eelkõige vanade raidkivide tükke, mida seal praegugi lisaks ajaloolisele interöörile saab uudistada. Möödunud aastal lõpetati täielikult Hobuveski restaureerimistööd ning möödunud aasta juulikuus avati see. Augustikuust alates on Tallinna Linnateate seal mitmeid etendusi lavastanud.

Laupäeva päiksehelgel keskpäeval astus seal Tornijazzi kavas üles äsja suurema avalikkuse ette tõusnud noor laulja Julia Boman koos pianist Sven Kullerkupuga. Kahekesi moodustasid nad duo, mis kandis ette oma enda lugusid kõige rohkem vast bossanovalikus mahlas.

Sellist romantikat segas veidi aga üleüldine keskpäevalik meeleolu. Ümmarguses Hobuveskis oli liialt valgust, mis oli pisut vastuolus sellise romantikaga, mis oleks just eeldanud väheke rohkem hubasust ja pimedust. Kui mõned valgustid oleks sisselülitamata jäetud, siis võinuks ehk unustada, kes kellaaeg alles vaevu kahte päeval näitab. Temperatuurgi oli kevadiselt karge, ainult karastatuimad kuulajad heitsid oma ülariided seljast.

Sellest hoolimata kiirgus kogu muusikast, Julia Bomani mahlakast lauluhäälest, kitarrikeelte osavast sõrmitsemisest ja süntesaatorisoolodest soojust ja kirglikkust. Kui kuulata mõnd aega Julia lauluviit ja sulgeda silmad, ei saagi aru, kas tegu on Diana Kralli, Norah Jones’i või siiski…Juliaga! See malbe noor neiu esitas sel korral laule peamiselt armastusest ja unistustest.

Kõigi ülejäänud inglisekeelsete laulude seast jäi hästi meelde tempokas prantsuskeelne šansoonike. Teised laulud olid aga suhteliselt sarnased ja bossalikud kõik, mahedad ning vanamoelisedki. Seda malli on Julia ehk oma eeskujudelt Nina Simone’lt ja Ella Fitzegerald’ilt õppinud.

Lauluviise ilmestasid Sven Kullerkupu soolod, mille kuulajaskond ikka aplausiga vastu võttis. Mõnusateks momentideks kujunesid aga need, kui lauljatar peale mitmeid veidi samalaadseid laule sünteraatorisaatega jälle oma kitarri kätte haaras ja oskuslikult end koos pianistiga oma laulus saatma hakkas. Ülepakutut selles kontserdis küll midagi ei kohanud – mängiti maitsekalt ja kõik viisikäigud Julia Bomanil ja klahvivalikud Sven Kullerkupul olid viimseni läbimõeldud, igal neist oli oma asendamatu roll.