Laupäev möödus Tornijazzi koondnime all

24. aprill 2005

Laupäeva Jazzkaarel täitsid Tornijazzi koondnime all kontserdid omapärastes esinemispaikades, alates kella kaheteistkümnest pakuti pooleteise-tunniste vahedega jazzielamusi terveks päevaks.

Laupäev, 23 aprill koondas nii kontserdisarjana käsiteldavad neli kontserti Tallinna vanalinna tornides, kui ka õhtuse avakontsert-balli Sakala keskuse suures saalis, mis oli mõeldud jazzkaare sümboolseks avamiseks.

Sõnadega “Jazzkaar on avatud!” kiitis Anne Erm jazzkaare nädalapikkuse kontserdikava heaks ning kõigest järgnev nädala jooksul toimuvast saab ajalugu, mis praegu veel ootab tegemist. Terve päeva kontserte käis uudistamas ja meeleolusid kirja panemas Jazzkaare reporter Mari Hiiemäe.

Kõiki kontserte, kuigi erinevaid ja omanäolisi, liitis eriline inspireeriv õhkkond, paekivimüüride ja võlvlagede aura ning teatav kammerlikkus, mida suures saalis on mõnevõrra raskem saavutada. Kitsal territooriumil, piiratud kohtade arvu juures tekib publikul esinejatega isiklikum suhe, ebatavaline esinemissituatsioon lisab muusikale isikliku varjundi, annab võimaluse tunda end äravalituna.

Publiku hulgas oli märgata ohtralt vanemat generatsiooni, keskealisi, kes naudivad tõsist jazzmuusikat ning võimalust päevaseks kontserdielamuseks. Järjestikustel esinemistel hakkas silma inimesi, kes plaani võtnud kõik neli tornikontserti.

Kontserdipäeva alustas, algusega kell 12.00 Paksus Margaretas, kitarriduo Mart Soo ja Marek Talts. Kohe alguses anti vihje esitatava kontserdi mitmeplaanilisusest. Mart Soo seletab lahti kontserdi alapealkirja „12 keelt”. „Meil on kaks kitarri , kummalgi 6 keelt, seega kokku kaksteist, ning samuti me mängime erinevates stiilides ja räägime erinevates keeltes,” sõnas Soo.

Kavas oli esitajate nägemus maailmaklassikast improvisatsioonilises võtmes, sekka ka mõni pala omaloomingut. Vaherepliikides püüti repertuaari muhedalt siduda esinemispaigaga, näiteks oli üks lugudest Mart Soo arvates „Balti versioonis, Põhjamaiselt karge, kerge vürtsikilu varjundiga”, teine „poolmagusas marinaadis Läänemere kastmes”.

Järgmise kontserdina sai nautida Julia Bomani ja Sven Kullerkupu esinemist vanas Hobuveskis. Veel üks arhailise maiguga kontserdipaik. Bomani-Kullerkupu esinemine oli rahulik vahepala Soo & Taltsi virtuoosliku improvisatsioonilise instrumentaalprojekti järel. Põhirõhk oli vokaalil.

Boman oli pisut krambis, see avaldus just laulude tutvustamisel, lauldes tundis ta end mõnevõrra kindlamalt. Ladusad, valdavalt Bomani autorlusega ballaadid järgnevad üksteisele unistav-romantilise helidevoona, tõelist särtsu tõi alles lisalugu, tuttav meloodia „Come on Baby Light My Fire” – pop-rock lugu jazzi võtmes esitatuna. Prillide ja kübaraga hallipäine proua minu kõrval kõpsutas hoogsalt punast kinga ja elas innukalt kaasa.

Kell kolm pärastlõunal jätkus Jazzkaar trio Eduard Akulin-Anneli Kadakas-Mart Soo kontserdiga Kiek in de Kökis.

Tundus, et mida aeg edasi, seda rohkem rahvast oli kodust välja saanud. Kiek in de Kökis istutati küll kõikidel pindadel, kus istuda sai, ka trepil ja põrandal. Selles tornis oli (iste)kohti 40, kuid kõik soovijad mahtusid sisse, hilisematele jäi püstikuulamise rõõm. Uksed olid avali, mõned jäidki kuulama fuajeeuksel kõõludes.

Esireas ootas trummielamust USA löökpillimängija Brian Melvin, tehes hajameelselt kätega põlvedel iseloomulikke trummimänguliigutusi. Tõsiseltvõetav koosseis: Eduard Akulin, tõeline tromboonivirtuoos; Anneli Kadakas, andekas ja paljutahuline noor naistrummar ning Mart Soo kitarril, temale oli see juba päeva teine esinemine.

Mahe instrumentaalmuusika, sugereerivalt tõsine esitus tõmbas publiku kaasa. Siia ei tuldud nalja tegema, peremeheks oli muusika, mis nõudis su kogu tähelepanu. Aplaus läks iga looga soojemaks, publik oli lummatud.

Ükski pill ei seganud ega lämmatanud teist, saatepilli rollist tõusti sujuvalt solistiks, harmooniline kooskõla säilis igatahes. Repertuaarivalik ulatus Aafrikast Gröönimaani.

Viimase tornina ootas ees Väravatorn, kus astusid üles kitarristid Oleg Pissarenko ja Andre Maaker.

Publikut jagus sinnagi ukse vahele kõõluma, 70 istekohta said täis. Hortus Musicuse prooviruum ning etteaimatavalt hea akustika. Interjöör inspireeris siingi. Saal oli küll kohandatud püsivaks kontserdipaigaks, kuid meeleoluloojana domineeris sealgi robustne paekivi, lisaks jämedad küünlad ja keskaegsed portreegobeläänid, mis moodustasid meeldiva tausta saadavale muusikaelamusele.

Päeva lõpetas Jazzkaare avakontsert-ball Sakala Keskuses, kus tantsuks mängisid EMA Big Band ja NATO Big Band.