Laupäev: Soo ja Taltsi tähistaevane kitarrimäng sadamaveerel

24. aprill 2005

Mart Soo ja Marek Taltsi keskpäevane jazziklassika täitis kaheteistkümnel keelel linnamüüri uhkeima suurtükitorni.

Eesti Meremuuseumile asu pakkuv Paks Margareeta muutus laupäeva, 23. aprilli lõunatunnil kahe silmapaistva kitarrimängija sõrmede läbi auravaks jazzikatlaks.

Oma muljed Mart Soo ja Marek Taltsi kontserdist pani kirja Jazzkaare veebi reporter Georg Brinkmann, publiku küsitlemises aitas teda Mari Hiiemäe.

Üksteise järel helisesid publiku kõrvus töötlusmarinaadi läbinud palad vanameistritelt Dizzy Gillespielt, Charlie Parkerilt ning Thelonious Monkilt, tähelepanuväärsed olid ka palad esinejate endi sulest.

Tasuta kontserti nautima tulnud said osa energiaküllasest, samas õrnalt voogavast esitusest, mis sumbus robustsete torniseinte vahel, tekitades imetabase mikstuuri. Pillimängijate duett muutus ajuti tormiliseks duelliks, et ühineda taas ühtses harmoonias, mis kui taevas vagalt veelt peegeldus.

Ruumi erilisust kommenteeris pärast kontserti ka Mart Soo: “Võid loo valmis kirjutada, kuid ei tea kunagi, kuidas ta erinevates kontserdipaikades kõlab.”

Esinejatega võrreldes oli pisut suletud aga publik, kes polnud vahest esimese puhkepäeva hommikul veel erksa kitarrijazzi tarbeks ärganud, seega võisid Marek Taltsi lendlevad soolod paljudele vaid kauge kõlana tunduda. “Publik oli kuidagi kammitsetud,” oli ka Soo nending.

Muusikud kaunistasid oma koostööd nimega “12 keelt”, kuid väitsid, et esinevad ametlikult edaspidi ikkagi oma pärisnimede all. “Nii Eesti kui jazzi kontekstis pole meie projekti nimetusel erilist tähtsust, “12 keelt” oli seda vaid sümboliseerimaks,” mainis Marek Talts.

Pärides, kuidas muusikute koostöö tekkis, vastas Talts: “Esinesime eraldi projektidega Helmut Aniko mälestuskontserdil, lava taga tekkis aga idee mängida kitarriduetti.” Nõnda tekkis kuulamisrõõmu pakkuv koostöö kahe kohaliku jazzimaailma silmapaistva figuuri vahel, mis väärikalt teavitas suurtükitornist kilukarbilinna tornijazzipäeva algusest.

Eija ja Arto, festivalikülalised lahe tagant: “Meile meeldis kontserdi puhul enim atmosfäär, mis ruumis tekkis. Muuseum andis muusikale silmapaistva osa. Tulime Tallinna, sest teadsime siin toimuvast festivalist ning meile meeldis kontsert väga. Eriliselt silmapaistev oli kahe kitarrimängija vaheline koostöö, võime teisele otsa üle andma.”

Epp, austaja: “Tulin just Mareki ja Mart Soo pärast, mulle meeldib nende muusika väga ning meeldis ka tänane esitus. Kahju, et tänapäeval nii vähe aega kontserditel käimiseks on jäänud.”

Avo (66), jazzmuusika propageerija, muusik: ”Esinemine oli nauditav, aga õhkkond oli tuim, isegi lisalugu ei paksutatud välja. Muusika, mida tehti, oli puhta stiiliga, improvisatsiooniline. Ei oleks Jazzkaarelt midagi sellist bepop stiilist oodanudki, aga näe, minu jaoks kohe esimesel kontserdil. Vaba koostöö, meeleolude tabamine. Jazz ongi ju selline, selliseid muusikuid on vähe, kellega niimoodi teha saab, et annad noodi ja kohe hakatakse mängima. Bepop on selline stiil, mis nõuab, et õpid mängima pilli, õpid tundma muusikat ja siis unustad kõik selle ära.