Laura ei lase Marju Kuudi lauludel võõraks muutuda

18. veebruar 2016
Külli Haav

Kui alati dekoratiivne Laura Remmel 2005. aastal laulukonkursil “Kaks takti ette” esikoha võitis, oli Marju Kuut Eesti Muusikaauhindade jagamisel elutööpreemia „Panus Eesti muusikasse“ pälvimisest vaid aastakese kaugusel. Lauljatari tribüüt Kumus sobis sünnipäeva tähistavale džässileedile ja tema talendi ning omapärase hääle austajatele kui sukk saapasse. „Pane veel rohkem ennast sisse,“ kõlas Marju soovitus, kui ta kinkis kontserdi lõppedes noorele artistile oma roosasulise kübara otsekui mantlipärimise sümboli.

 

Jazzkaar vestles Lauraga vahetult enne seda, kui ta lavalaudadele astus.

 

Millega Marju Kuut sulle muljet on avaldanud?
Öeldakse, et ta on hästi ekstravagantne ja oma ajast ees. Mulle tundub, et pigem on tema puhul oluline julgus katsetada. Mind võlub, kui põnevalt ta oma häälega on mänginud ja erinevaid asju teinud. Kuidas ta bändi kokku ajas ja kuidas nad öösiti lugusid sisse mängisid – see kõik on nii põnev. Mingit osa neist lugudest oleme praeguseks päris pikalt mänginud. Tafenau käis kuulamas fonoteegis neid vanu lugusid (nt “Sajune”), millest mõnest on vaid väike katke järel ja millest siis loo kujundasime.
Digiajastul võivad palad lihtsalt kaduma minna, delete ja kõik, tollel ajal oli salvestusel oma hind ja võlu, perfektsus sealjuures polnudki nii tähtis.

 

Kuidas Kuudi looming tänapäeva noorusele sobib?
Ma arvan, et see kõnetab ka tänapäeva noort. Need, kes muusikaga on tegelenud, on kindlasti kokku puutunud ka Marju loominguga, näiteks lauluga “Iial ei muutu võõraiks me”. Kindlasti mingit kontingenti see ei kõneta, kuid neid, kellel on n-ö tundlad püsti, tema looming puudutab, sest sõnum jääb samaks ja inimesed jäävad samaks. Isegi kui äpid tulevad peale, pöördume ikka traditsiooniliste muusikakandjate juurde tagasi, kui digimaailm alt veab.

 

Kes ja miks selle projekti ellu kutsus?
Me oleme Tafenau bändiga päris pikalt tema lugusid, nagu “Kiiktoolis” ja „Mind veel ei ole”, mänginud, sellepärast tuli see esitamine hästi loomulikult, samuti on need lood tantsulise poole pealt head – kõik on väga orgaaniliselt läinud. Kui eelmisel aastal tuli Oleg Pissarenko Ideejazzil minu juurde jutuga teha Marju Kuudi tribüütkava, siis ühelt poolt oli see mulle väga suur privileeg ja au, aga teiselt poolt loomulik – ahaa, tore! Marju on artistina mulle omane, kuna ta on omas mahlas nii hea, et ta ei pidanud nahast välja pugema, et meeldida.

 

On see sinu dream band? Mida igaühe juures välja tood?
Selle kava tegemiseks on see tõesti dream team – Tafenauga oleme me juba väga pikalt koos mänginud; oma abikaasa Joel Remmeliga oleme ka palju erinevates koosseisudes koos mänginud; Joeli vennale Heikkole, kes on totaalne energiapomm, sobib selline muusika ka väga hästi. Viimasel kontserdil mängisime lugusid kõvasti pikemaks, sest sünergia ja soolod toimisid. Nad kõik naudivad seda protsessi, üksteistele väljakutsete esitamist.

 

Kas lavale minnes on sama kindel tunne kui oma laule lauldes?
Ma olen ise selline tüpaaž, nii Lõhmuse poplugusid kui ka jazzi lauldes, et kuna ma sõnu hästi ei mäleta, siis ma improviseerin piisavalt ja autoritel vahet ei tee. Ma ei ole tegelikult võimeline Marju Kuuti järele tegema. Tema hing, omapära, see üdi on jäljendamatu. Karakterit võib-olla küll, jah, aga teise inimese häälerütmika on nii keeruline, nii nüansirohke, et sellele ma pigem rõhku ei pane. Küll aga meloodiale ja sõnumile lugude taga. Mina ei saa tema sisse näha ning mu tõlgendus on pigem tunne, mille ta minus tekitab. Ta inspireerib mind.

 

On sul mingi trikk või nipp, millega lavanärvi leevendada?

Mul on alati närv sees.Üks esinemine on olnud, kus ma ei närveerinud ja siis läks kõik nässu. Pingetunne aitab hästi hetkes olla ja keskenduda. Mulle meeldib küll enda jaoks enne esinemist veidi vaba aega võtta. Lukustan end näiteks vannituppa, mõtlen läbi, mida räägin, lugude järjekorra. Kuid vahetult enne lavale minekut mulle väga oodata ei meeldi, mida rutem saab prožektorite valgusesse, seda soojem hakkab ja parem on.

 

Neljapäeval, 11. veebruaril kell 19.00 Kumu auditooriumis

 

Laura Remmel & Band
„Tribute to Marju Kuut“

Laura Remmel – vokaal
Joel-Rasmus Remmel – klaver
Raivo Tafenau – saksofon
Heikko Remmel – bass
Reigo Ahven – trummid

 

Vaata kontserdi fotosid siit.