Kontserdikaja: Laura pakkus leebet tantsujazzi

03. november 2010

Ülevaate 4. oktoobril kinos Sõprus toimunud Laura Põldvere kontserdist annab Marje Ingel.

Viimasel ajal kontserdipaigaks kujunenud Sõpruse kino võinuks oktoobri algul „Jazzisõpruse kinoks“ kutsuda, sest Sügisjazzi sari oli kinno kolinud juba teiseks järjestikuseks kontserdiks. Mõned päevad varem kuulajaile ja vaatajaile vastakaid emotsioone pakkunud Pohjoneni-Echampard’i duo filmihelindamise projekti järel jõudis 4. oktoobril kord Laura Põldvere kätte.

Laura nimi ei vaja eesti muusikasõbrale küllap enam tutvustamist, kuigi mõnelegi tema popmuusika hitte kuulnule võib ehk tulla üllatusena tema jazzilembus või seekordne repertuaarivalik. Suuresti Suzanne Vega lauludele toetuv kava oli üllatuseks siinkirjutajalegi, sest esmapilgul ei tundu kahel lauljataril Laural ja Suzanne Vegal kuigi palju ühist olevat. Mõeldes kasvõi kummagi hääletämbrile, näib Vega intonatsiooni varjus kõnelevat trotslik poisike, nii aus ja otsene on tema hääle kõla. Samas on Laura tämber eriliselt küps ja rikas nagu mõni eriti hea aastakäigu vein. Kahe artisti ühise omadusena võiks nimetada ökonoomset esitusmaneeri, oskust luua nappide vahenditega muljeterohke elamus.

Sügisjazzi kontserdil pakutavad helielamused olid rütmikad ja kohati üllatuslikud, kui keset üht Vega laulu järgnes Virgo Sillamaa kraapivalt elektritraadisele kitarrisoolole veelgi ägedam vokaalne interluudium, kus Lauraga võidu njäugusid, kiunusid ja huilgasid taustalauljad Maria Väli ja Britta Virves. Seejärel toodi hulluks keeratud loosse kitarri eestvõttel uuesti rütm sisse ja laul jõudis tagasi vanadesse rööbastesse, nagu poleks midagi juhtunud.

Reeglina oli siiski tegu leebelt kauni tantsulise muusikaga: enamasti naistest koosneva ansambli esitus paitas nii silma kui kõrva, ning ainsa meesinstrumentalistina laval viibinud Virgo Sillamaa kitarrisoolod nii elektrilisel kui akustilisel pillil olid samuti nauditavad. Mingo Rajandi improvisatsioonid kontrabassil läksid kahjuks helikvaliteedi nahka, sest madalad sagedused kumisesid häirivalt. „Klaverina põõsas“ kasutati aegajalt ka fonogrammilt kostvaid klahvpille, mille oli enda kirjutatud loo tarbeks sisse mänginud Vladimir Võssotski. Kavva oli võetud ka vanameister Antonio Carlos Jobimi „Triste“, mida Laura esitas originaalkeeles, demonstreerides head bossanoova-tunnetust ja (vähemalt võhiku kõrvadele) ehedana mõjuvat hääldust.

Kuigi Sõpruse kinos polnud tegelikult tantsimiseks ruumi, andis mahe tantsumuusika kontserdi pealkirjale „Tell me why we’re talking when we dance so good?“ selge põhjenduse. Pealkiri ise oli laenatud Suzanne Vega’lt ja kuna suur osa kõlanud laule pärines samuti tema repertuaarist, näis kõik justkui paigas olevat. Allakirjutanu meelele jäi siiski veidi kripeldama asjaolu, et Vega kui lauljast laulukirjutaja sõnumi tekstilist poolt kippus ansambel muusikalist osa rõhutades ignoreerima. Igal Vega teosel on ju tegelikult väga selge ja mõjus sõnum, mis paraku Laura ja saateansambli muusikaliste valikute tõttu varju jäi.

Nagu kontserdil kuulda saime, kirjutab ka Laura Põldvere laulutekste, niisiis on kahe lauljatari ühisosa päris suur. Vajaka jäi aga laulude valiku põhjendusest ja erinevate lugude seostamisest omavahel. Põldvere selgitas küll, millest ühes või teises laulus juttu tuleb, kuid kuidas antud konkreetne teema teda (või kuulajat) puudutab, jäi enamasti selgusetuks. Nii laulis ta küll Columbuse-eelsest maailmast kui Frank Sinatra ja Ava Gardneri abielust – aga miks?

Ehk eeldas Laura, et kuulaja sellest laulu sõnu kuuldes niigi aru saab, kuid siinkirjutaja peab esiridades istununa küll nentima, et ei suutnud laulude sõnu detailideni jälgida ega seega ka nende sisu täielikult mõista. Eriti häiris kontserdi lõpus vägivallast rääkiva „Luka“ nö liiga ilusaks tehtud seade, mille tõttu laulu sotsiaalne sõnum kippus kaduma minema. Pealkiri „Tell me why we’re talking when we dance so good?“ oligi ehk mõeldud vabandusena, et tõsistel teemadel lauldi tantsurütmis, mis teatavasti kaasamõtlemist ja süvitsiminekut ei soodusta.

„Tell me why we’re talking when we dance so good?“ 4. oktoobril kell 19.00 Kinos Sõprus

Laura Põldvere ja ansambel koosseisus:
Laura Põldvere – laul
Virgo Sillamaa – kitarrid
Mingo Rajandi – kontrabass ja basskitarr
Hele-Riin Uib – löökpillid
Maria Väli – taustalaul
Britta Virves – taustalaul