Laura Põldvere: „Ära kunagi võta inimese kommentaare puhta kullana, sest võib-olla ta mõtleb ümber.“ - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

21/04/2018 Laura Põldvere: „Ära kunagi võta inimese kommentaare puhta kullana, sest võib-olla ta mõtleb ümber.“

Intervjuud Reelika Vaiksaar

Laura Põldvere on noor ja kaunis pop- ja jazzlauljatar, kelle karjäär sai alguse juba 2005. aastal. Lauljatar on tuntud eestlastele ka enda vabaimprovisatsiooniga. Hiljuti avaldas Laura koostöös Villu Veskiga albumi „Crazy Enough“.

Lauraga vestles Jazzkaare reporter Reelika Vaiksaar.


Oled lõpetanud muusikakoolis viiuli eriala, ent viiuli asemel haarad ikka mikrofoni järele. Miks nii?

Hiljem, juba Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias õppides ma Urmas Vulpi juures natuke kärksutasin, see oli lisainstrumendina lahe. Aitas kaasa intonatsioonile ja muusikalisele mõtlemisele. Aga vokaal oli see, mis mind rohkem endasse põimis.


Miks valisid lapsena just viiuli?

Viiul sai valitud seepärast, et Vennaskonnas oli viiuldaja Camille, kes nendega „Seitsmes vapras“ esines. Ohhoo, Eestis on bändis naisterahvas, kes mängib pilli! Kuigi, jah, viiulit on kuulda ka klassikalises muusikas, mis mulle väga-väga meeldib. Aga tundus, et viiul on pill, mida saab vabalt mängida. Siis tekkiski mõte, et lähen õppima.


Sul on alati väga silmapaistvad ja meeldejäävad kostüümid. Kas sul on oma stilist või oled iseenda boss ja paned end riidesse nii, nagu ise tahad?

Aitäh! Ikka ise. Kui esinema lähen, küsitakse vahel ka, et „oo, kas keegi teeb ise meiki?“. Muidugi oleks tore, kui ärkad hommikul üles ja keegi hoolitseb su eest, aga paraku on ikka nõnda, et ise tassid asju, ise teed meiki ja ise paned end riidesse. Teen küll palju koostööd erinevate eesti disaineritega. Mulle ei ole seda soont antud, et ise õmbleksin ning teeksin. See tuli juba kooliajal välja: kui venna hoidja tegi mulle kudumistunni jaoks teise soki valmis, ütles õpetaja, et huvitav, nii erinevad… Vastasin, et jaa, näed, ma teise ajal lihtsalt õppisin õigesti kuduma. Mingil hetkel tegi mulle palju kostüüme sugulane Annika Becherer, aga ta kolis eelmisel sügisel Kanadasse, mistõttu nüüd on see protsess seisma jäänud. Päris keeruline on leida kedagi, kes mõnusalt õmbleks ja kellega koostöö toimiks.


Kuidas tekkis su huvi jazzi vastu?

Jazziga seoses on mul alati olnud nostalgiline tunne. Väiksest peale on olnud imelik side, nagu oleksin jazziajastus ehk 30ndatel elanud. Aga ühel hetkel jõudsin jälile, et see on vist seotud „Tom and Jerry“ multikatega. Seal on hästi palju kasutatud bigbändi musa. Vaatasin väiksena väga-väga palju nende multikaid ja arvan, et sealt on tekkinud ka muusikaline seos, olen selle muusikaga harjunud. Ja kui hakkasin Ülenurmes Urseli (lauluõpetaja Ursel Oja – toim) juures laulmas käima, siis Ursel juba suunas mind mõnusalt ja katsetasime jazzistandardeid. Kuidagi kaartega on see tulnud.


Kui suur osa on sinu elus jazzil?

Olenebki vist perioodist. Kuna ühinesin Jazzliiduga, olen jazziga seotud, aga see puudutab korraldamise poolt. Näiteks eelmisel aastal olin pigem popivõtmes, aga selle aasta aprill on küll täitsa ainult jazzivõtmes.


Milliseks muusikuks sa ise end liigitaksid?

Et kas pop või jazz?


Jah.

Seda on paljud küsinud, kumba ma rohkem armastan. Kui mind kutsuti muusikali laulma, siis ma tõesti ütlesin ei, sest arvan, et ma ei oleks piisavalt hea muusikalilaulja, ei mängiks neid rolle välja. Pluss mul endal pole sisemist põlemist, et selle nimel tõeliselt pingutada. Aga need muud temaatikad – pop, jazz, vabaimprovisatsioon ja selline klubikas jazz – need valdkonnad panevad hinge põlema. Ma ei tahaks, et peaksin ühe neist ära ütlema, et ühte ei tohiks teha. Kõik on hästi omad ja lahedad. Võib-olla just ühest stiilist teise minek aitabki kosuda.


Sinu jaoks on see teema vist juba ära leierdatud, aga räägi siiski natuke lähemalt oma hääleharjutustest.

Õppisin akadeemia magistrantuuris kaasaegset improvisatsiooni. Seal olid juhendajad, eeskätt Anne-Liis Poll, kes tegelevadki hääleimprovisatsiooniga. See käib põhimõtteliselt nii, et õpitakse kasutama erinevaid tööriistu: rütmilisi, meloodilisi ja dünaamilisi. Õpid kaks aastat koolis, seejärel harjutad tehniliselt. Aga kui hakkad mingit lugu looma, siis seda teed kohapeal ja antud hetkes. Ja tulebki välja nii, nagu tuleb. Ideed paljunevad tänu sellele, mida rohkem erinevate inimestega koos mängid, muusikat kuulad ning ise harjutad. Ja mõnikord aitab ka see, kui mitte harjutada. Mõte ja meel puhkab kõigest. Arvan, et kõik on väiksena väljamõeldud keeles rääkinud või helisid katsetanud, lihtsalt ühel hetkel unustame selle ära ja konkretiseerime – laulmine on see, kui ma teen nii. Vabaimprovisatsioon annab võimaluse teha millal iganes mida iganes. Võin täna olla räppar, rokkar, klassikalise muusika laulja või niisama häälitsuste tegija. See annab võimaluse olla hetkes vaba, täpselt nii, nagu tahan olla.


Kui teed hääleharjutusi inimeste läheduses, kes pole selle laulmisviisiga väga kursis, siis kas nad vaatavad natuke imelikult ka?

Kindlasti vaatavad imelikult, aga mul on see jama, et ma ei pane ise tegelikult tähele. Eks see kellegi jaoks on imelik, kui ma pean häält lahti laulma, aga ma ei lase end häirida. Inimesed ikka vaatavad ja jälgivad. Aga enne seda, kui silmaoperatsiooni tegin, oli mul hästi kehv nägemine ja ma üldse ei näinud inimesi. Ilmselt olen tänu sellele harjunud, ei pane tähele, kui keegi jälgib.


Sa annad Villu Veskiga välja ka vinüülplaadi.

Jah, CD ja vinüülplaadi.


Kust tuli selline idee?

Oli tunne, et selle plaadiga võiks teha vinüüli. Eks tänapäeval teevad paljud vinüüli, aga mulle tundus, et see sobib meie temaatikaga. Igasuguseid plaate on välja antud – mõnega panustad vähem, mõnega rohkem. Aga sellesse plaati oleme mõlemad oma hinge ja loomingu sisse pannud, mistõttu tahakski, et see oleks olemas ka vanaaegsemal muusikakandjal. Olen ise ka vinüülifänn ja mulle meeldib see protsess, et võtan plaadi välja, vaatan kaant, panen ta mängijasse ja kuulan. Ei ole nõnda, et, ah, nõme lugu, ma klikin nüüd „next“. See on hea kohustus – nüüd kuulan ja panen tähele.


Duo Villu Veskiga sündis 2016. aasta kevadel ideest astuda koos üles festivalil Juu Jääb. Kuidas tekkis mõte teha sama Jazzkaarel?

Tegelikult oli see mõte juba ammu. Eelmise aasta alguses olime Arensburgis Villu sünnipäeval, mängisime koos. Olime arutanud seda kogu aeg, aga ei jõudnud kuhugi. Mõtlesin aasta alguses, et sel aastal on mul kindlad eesmärgid, mida tahan ära teha – nii et teeme ära selle plaadi! Ja saigi tehtud. Tuleb lihtsalt ette võtta, eks see ole pikk protsess ning nõuab aega. Samas tänapäeval ongi nii, et plaat on sinu visiitkaart, palju seda ikka nii-öelda ostetakse. Aga on tore, et nüüd on tehtud ja mingi materjal olemas.


Kui suurt rolli mängib sinu kiire elutempo juures Jazzkaar?

Väga suurt rolli. Kuna seoses Jazzliiduga suhtleme omavahel ka tööalaselt, siis mulle hullult meeldib, et need tegijad on nii armsad ja teevad kõike hingega. Ning teie, kes te kaasa aitate ja tegutsete – seda on rõõm näha! Arvan, et Jazzkaar on kõikidele jazzmuusikutele ääretult oluline. Tänapäeval saavad kõik festivalil esinevad jazzmuusikud – ka need, kes kalduvad võibolla rohkem pop- või rokkmuusika poole –, tulla tegema seda muusikat, mida mujal lavadel võib-olla teha ei saa. Improviseerida, olla popilik, olla jazzilik, lisada visuaali. Võib uhkusega öelda, et Jazzkaar on Euroopa jazzifestivalide puhul selline koht, kuhu väga paljud artistid tahavad tulla. See on väga oluline.


Oled enda karjääri jooksul jõudnud väga palju saavutada. Käia kaks korda Eurovisionil, tulla Eesti Laulul kaks korda nii teisele kui ka kolmandale kohale. 2008. aastal sai album „Muusa“ Eesti Muusikaauhindadel aasta albumi tiitli ja samal aastal pälvisid ka naisartisti tiitli. Samuti oled viimase viieteistkümne aasta Eesti kõige mängitum popartist. Mis on sinu edu saladus?

Just eile ütles Vikerraadios Sten Teppan ka, et ma olen nii palju jõudnud. Olles omas nahas, ei saagi tihti aru, mida üldse teinud oled. Kõigil on neid hetki, kus ütled, et „ah, ei tea, kas ja mis…“ Teisel hetkel saad aru, et tegelikult on midagi ikka ära tehtud. Ma ei tea, kas see on nüüd edu saladus, aga mulle meeldib kogu aeg asjatada. Okei, mul on neid hetki, kus ärkan üles ja mõtlen, et kõik on nii mõttetu, ma ei jaksa, ei taha, aga järgmisel hetkel ajab ikka miski pisik tegutsema. Ja mulle meeldib inimestega suhelda. Alati, kui satun telesse või kuhu iganes, mõtlen, et tahaksin seda tööd ise ka teha. Tahaksin ka kedagi intervjueerida. Seetõttu töötasin mingil hetkel Raadio 2-s. Mulle tohutult meeldis see, kuidas inimest „lahti saada“ ja rääkima panna. Või mängida raadios muusikat. See on nii põnev. Võib-olla on mul lihtsalt mingi ajurakk puudu, et ma tahaks teha midagi… Ja ega inimesed ju ei näe, kui palju on tagasilööke. Hästiminekust on kolm-neli korda rohkem neid hetki, kus sulle öeldakse „ei“, „ei“, „sa ei ole piisavalt hea“. Ja neil hetkedel tulebki mõelda, et okei, proovin veel, harjutan, saan paremaks. Ebaõnnestumised tulevad alati, see on täiesti loomulik.


Kui sulle on öeldud „ei“, kas on tekkinud ka momente, kus oled mõelnud, et jätadki laulmise pooleli ja hakkad millegi muuga tegelema?

No näiteks kooli ajal, kas seitsmendas või kaheksandas klassis, oli meil muusikali „Alice in Wonderland“ konkurss. Õpetaja tuli pärast konkurssi ja ütles, et „Laura, jaa, näitlemise poole pealt sa saaksid, aga su hääl ei kanna laval kunagi.“ See oli küll hetk, kus tundus, et ma ei ole mitte milleski hea, à la matemaatikas või kehalises. Kui, siis võib-olla kergejõustikus. Mitte et ma pidanuks teistest parem olema, aga milleski võiks end kindlalt tunda. Laulmine oli mulle see ainuke asi – ja siis öeldakse, et anna andeks, aga sa oled tegelikult jube halb! See oli moment, kus mõtlesin, et appikene, kui laulmine ei ole see, mis siis on? Aga kuidagi kulgesin ikka rahulikult edasi. Mäletan, et gümnaasiumis visati mind koorilaulust välja ja sain hindeks kolme, täpselt ei tea, mille pärast. Üks variant on see, et kuna mul oli sõbranna kõrval, kes ilgelt kõva häälega hästi valesti laulis, sest talle meeldis nalja teha, siis õpetaja arvas, et mina tegin. Aga gümnaasiumi viimases klassis, kui ühele loole seade tegin ja esinesin, tuli sama õpetaja ja kiitis, et oli ilus ja hea. Siis mõtlesingi, et ära kunagi võta inimese kommentaare puhta kullana, sest võib-olla ta mõtleb ümber. Ja ei tohi kohe alla anda. Muidugi, enesekriitika peab olema, aga alla ei tohi anda.


LAURA & W

21. aprillil kell 23.59 Punases Majas


Koosseis:

Laura – vokaal, looper‘id, akordion
Villu Veski – saksofonid, perkussioon, elektroonika