Lauri Saatpalu ja ansambel avaldavad austust Eesti muusikale

10. märts 2014
Maarja Hindoalla

Lauri Saatpalu on koos Raivo Tafenau, Paul Danieli, Tanel Rubeni ja Marti Tärniga valmis saanud kaverikogumiku “Isa tuli koju”, millelt leiab kümme jazzilikku ja põnevat versiooni uuematest ja pisut vanematest, tuntumatest ja pisut vähem tuntud eesti lugudest, mis on vallanud nii mõnegi inimese meeli. Samal ajal kui Marti kohvipausist seisma jäänud tasse pesi, leidsid Lauri, Raivo ja Paul uues jazziklubis Philly Joe’s viimase proovi kõrvalt aega veidi plaadi sisust ja olemusest rääkida.

Intervjueeris reporter Maarja Hindoalla. 

Kuidas selle plaadi idee sündis?

Lauri: See sündis iseenesest. Tekkis mingi lugude valik, mis on mind aastaid nii-öelda kummitanud, ja siis rääkisin sellest Raivole. Oleme Raivoga paar aastat tagasi teinud ka kaks kaveriplaati minu lapsepõlve lauludest, uuel plaadile said nüüd laulud, mis on mul suurena hinge kriipima jäänud. Põhimõtteliselt moodustas ikkagi Raivo ansambli nendest inimestest, kellega tahtis hirmsasti tööd teha.

Raivo: Eestis on nüüdseks juba uus generatsioon muusikuid, kes on välismaal õppimas käinud, ja nad toovad seda – igasuguseid põnevaid värvinguid – ka muusikasse. Neid muusikuid lihtsalt tulebki jõhkralt ära kasutada, et teha head asja! Näiteks Paul tegi kõik seaded ja lood on ikka hoopis teise pildiga. 

Paul: Tagasihoidlikult öeldes on see austusavaldus eesti muusikale.  

 

Mis teid selle mõtte juures paelus, nii et olite nõus kohe kaasa lööma?

Paul: Seltskond ja ilmselt ka idee.

Lauri: Seltskond on ikkagi väga tähtis. Me oleme ju oivaliselt hästi läbi saanud. 

Raivo: Muusikat tuleb igast torust, igast august. Maailmas ilmub mingi plaat ilmselt iga viie sekundi tagant. On selge, et muusikast ei ole puudus. Aga lõppkokkuvõttes on tore mitte kogu aeg nokkida seda uut. Vahepeal peaks korra torkima ka vana, vaatama, mis seal vanas on. 

Paul: Meie projekt on seesama “vana uus”.

Raivo: Maailmas on selline tendents: popmuusikas ja isegi jazzmuusikas on easy listening, kirjanduses on easy reading, kunstis on easy watching – kõik on easy, easy, easy. Meie pole neid lugusid võibolla nii easy’ks keeranud. 

Lauri: Seal on kaks otsa: jazzi mõttes on see easy, aga popmuusika mõttes ära keeratud vähem easyks.

Raivo: Ega ma popmusaga väga kursis ei ole, aga mis ma veel olen aru saanud – isegi popmuusikas on tegelikult sõnum olemas! See on minu jaoks plaadi kõige suurem üllatus, et sõnad lauldakse ka välja, sisu lauldakse välja. Ja meie üritame selle sisu välja mängida.

 

Kas mõni lugu jäi välja ka?

Lauri: Ei. Ei olnud niimoodi, et need on kümme laulu, mis mulle meeldivad, ja teised ei meeldi. Sattus kogum, mille osas mõtlesin, et need on kihvtid lood, ja teine selektsioon peas toimus selle järgi, et olen ju ikkagi laulja – kas suudan neile lugudele midagi juurde anda? Miks sel plaadil ei ole näiteks ühtegi Rannapi lugu – sellepärast, et minu jaoks laulis Urmas Alender unikaalselt, tema hääletämber, saund ja laulmisviis tegidki Rannapi lauludest need lõplikud laulud, mis on nii kihvtid. Alender ei olnud üldse perfektne laulja, ta laulis vahel mustalt, aga see ei tähenda midagi, sest ta oli nii tohutult isiksus, nii karismaatiline laulja, et suutis selle ka lindi külge jätta ja seda ei ole mõtet uuesti teha. Samuti ei ole mõtet puudutada Rannapi “Vana vaksalit”, mille on sisse laulnud Ivo Linna – see on täiuslik popmuusika teos. Valitud lugude puhul sain aru, et nendega ei riku ma vähemalt midagi ära – mingi artisti enesekindlus mul ikkagi on, eks ole! –, võibolla teen midagi teistmoodi, äkki on nii ka huvitav. 

 

Kas teil on plaadil lemmiklugusid?

Lauri: Mulle meeldib Pauli kümnest seadest kõige rohkem “Linnasuve laul” ja kahtlemata ka “Lumevärv”. “Lumevärvi” autor Heikki Kalle ei saanud esimest korda kuulates midagi aru. Kuulas teist korda ja ütles: “Oh sa, kui kihvt!”. Kuulas kolmandat korda ja variant hakkas õudselt meeldima. Ta ütles ise ka, et ”Lumevärvi” lugu ei anna esimese korraga kätte, ja oli väga rõõmus, et just see oli loost välja kuulatud. Tõepoolest, ei ole ju mõtet teha ühest loost, mis sulle küll meeldib, koopiat. Idee ongi võtta igast loost iseloomulikud kohad ja neid kasutada, aga edasi luua juba iseseisev teos. 

Paul: Just, see tundus väga oluline, et ei ole mõtet teha samamoodi, sest on ju olemas originaal. 

Lauri: Kui endal põnev ei ole, siis ei ole vist kellelgi teisel ka. 

Raivo: “Linnasuve laulus” on võibolla tõesti kõige rohkem õhku ja kõige vähem harmooniat.

Paul: Kuigi Tauno Aintsi lugu (“Päev, miks looja läed”) on suhteliselt uus ja ka mitte päris popmuusika, on see ka kindlasti minu lemmik.

Lauri: See lugu on sündinud ka kõige tihedamas koostöös helilooja endaga. Istusime koos Tauno Aintsiga tema kodus, papagoide vahel, ja lõikasime laulu kokku, sest seda ei olnud reaalselt olemas – laul on ooperi kahest vaatuselõpust kokku pandud. 

Jarekile tema lugu (“Elamisekunst”) väga meeldis; Vaiko ütles, et “Varielu” on väga kihvt ja talle väga meeldib, saatis ka Andres Ehini lesele, kes on alati väga huvitatud, kui Andrese tekstidega midagi tehakse. Rohkematega ei olegi rääkinud, sest sain plaadi alles tehasest kätte, ei ole veel kellegi juurde jõudnud. 

 

Hooandjas sai oodatud summa täis ja natuke peale ka. Inimesed ilmselt ootavad väga.

Lauri: Jah, inimesed ostsid plaate eelmüügist väga usinasti. Tänud selle eest, et meid niimoodi pimesi usaldati! See on ju ikkagi põrsa kotis ostmine. 

Raivo: Anname plaadid kätte ja jääme põnevusega kommentaare ootama. 

Lauri: Nüüd on vaja ka kontserte korraldada, et need inimesed saaksid kuulama tulla ja et saaksime neid igatpidi veenda, et nende raha ei läinud mitte hukka. Kui me suudame neis positiivse emotsiooni tekitada, siis on kõigil hästi läinud. 

 

Lauri, sa mainisid, et jazz on ohtlik sõna – seda kuuldes ei taha inimesed kontserdile tulla. Mis te arvate, kust on pärit selline eelarvamus? 

Lauri: Raivo ütles! Ta räägib seda juba aastaid.

Raivo: Jazzi puhul on kõige raskem saada inimene esimest korda saada saali. Teen teist aastat enda TAFF-klubi ja olen kuulnud seal kontserdil käinud inimesi küsimas, kus nad küll enne olid! Nad lähevad ära totaalselt vaimustunult.

Lauri: Inimene mõtleb, et jazz on mingi ma-ei-tea-mis, ja ei julge kuulamagi tulla – äkki lastakse kohe ajud põrandale! Või on tal hirm seitsmeminutilise soolo ees. Minule, vastupidi, meeldib aeg-ajalt lubada omal pea otsast ära lasta, kui kusagil keldris või jazziklubis psühhedeelset Prantsuse jazzi tehakse. Ilmselgelt ei saa ma sellest aru, see on minust juba üle. Aga vahel on tore endal tund aega midagi sellist ajust läbi lasta, paari kuu tagant jumala tervistav. Inimeste katsetamissoovid on muidugi erinevad.  

Raivo: Jazzis peaksid tšakrad rohkem lahti olema, seal peaksid olema antennid püsti! Kunagi küsiti Chick Corea käest, mida ta jazzipublikule soovib, ja ta ütles, et ärge jumala eest võtke meid sellisena, nagu me peaksime olema, vaid võtke meid selliselt, nagu me oleme. Inimesed tulevad kontserdile eelarvamustega ja neil on antennid sees, nad ei ava ennast. Publik peab tegelikult olema sama avatud nagu on seda igal kontserdil jazzmuusikud, kes ei saagi olla kinnised, vastasel juhul ei saa nad seda muusikastiili mängida. 

Lauri: See on täpselt samamoodi ka popmuusikas ja üldse laiemalt: võtke seda nii, nagu inimesed pakuvad!

 

Lauri Saatpalu ja ansambel

8. märtsil kl 16 Kumu auditooriumis

Koosseis:

Lauri Saatpalu – laul 

Siim Aimla – saksofon 

Paul Daniel – kitarr 

Marti Tärn – bass 

Tanel Ruben – trummid