Eesti saksofonilegend Lembit Saarsalu on terviseteadlik inimene, kes sööb hommikusöögiks tatra- või kaerahelbeputru juba viimased mitukümmend aastat.
Jazzkaar sai vanameistrilt intervjuu võtta noodivihikute ostmisele järgnenud ja muusika kirjutamisele eelnenud vabadel minutitel. Muheda muigega kinnitab Saarsalu, et kui inimene on seitsmekümnene, siis on tal juba keelepaelad valla.
Intervjuu Lembit Saarsaluga viis läbi reporter Külli Haav.
Sul on üle viiekümne aasta noodijoonel kõndimist ja heliredelitel ronimist …
Muusik olen olnud juba 26 aastat okupatsiooniajal ja 27 vabaduses. Jazzielu oli tegelikult siin aktiivne juba enne Nõukogude Liidu lagunemist, kõva artistikogemuse sain aastas 140 kontserti mängides. Olime Tiit Pauluse, Paul Mägi ja Arvo Pillirooga ikka edetabelite tipus, kaks korda olin liidu parim saksofonist. Igas asjas ja ajas leidsin ikka enda jaoks midagi head: kuigi bussid olid külmad ning hotellid ja söögid nigelamad, valmistab artistile rõõmu tema tegevus laval.
Rahvamuusikast „Targa rehealuse“ motiivi on küsitud ja mängitud kõikjal Donetskist Alepponi, kokku olen käinud 40 riigis.
Oled õnnelik inimene ja muusik, kuidas selle teeotsa leidsid?
Mul on kaks lemmikliini: svingi rütmika drive ja improvisatsioon. Viimane oli 60ndatel kõige tähtsam. Vanemad ütlesid mulle juba lapsepõlves ikka: „Mis sa vigurdad, mängi ikka viisi ka!“
80ndatel mängisin klassikat – Tambergi. Ta tuli pärast kontserti Stan Getziga ja lõi mulle käe pihku. Ta oli üks mu lemmikuid. Pärast 86ndat läksin jazziteel üsna suurelt: 2500 mahtus Venemaal Rossija saali, siis olidki tohutu suured saalid ka jazzi jaoks.
Mul on olnud õnne mängida koos Lionel Hamptoniga, samuti Lewis Nashi ja Oscar Petersoniga. North Sea Jazz Festivalil olen esinenud kaks korda 50 minutit, pärast mind mängisid Hank Jones ja Ray Charles.
Kõige keerulisem on leida üles see, mis südamele midagi pakub ja et saaksid ise rahul olla. Masinad ja tehnika hakkavad mu kurvastuseks inimest välja suruma. Muusika on nüüdismaailmas ikka eriline hingepuudutus, heatahtlik ja vahetu. Nagu Louis Armstrong ütles, et jazz annab ka leiba lauale, aga armastust alati.
Kes on sinu muusa ja inspiratsioon?
Konkreetsemalt loomingus on muusaks olnud minu tütar Irmeli, temale tegin hällilaulu. Koos mängides annavad inspiratsiooni teised mängijad. Jazzis on selleks rütmigrupp ülioluline.
Üleüldse tuleb hoida end positiivse laine peal, sest oleme tundlik rahvas. Minule sobib loodus, meeldib nautida tuttavaid või uusi radu. Rahvamuusika koos imeilusa loodusega on mind alati inspireerinud. Inimese hääle kuulamine, silmadesse vaatamine aitavad – siis hakkavad asjad laabuma.
Kas tehnika teeb vabaks?
Kõigepealt tuleb õppida ikka pilli mängima, muidu on nii, et püüad midagi rääkida, aga mitte midagi ei tule välja ja keegi ei saa aru. Enne kontserdiperioodi tuleb aega jagada, et kõik jõuaks läbi mängida. Ning siis see inimlikkus ja soojus sinna lisada. Inimene ja tema vajadused ning see, mida talle pakkuda, jäävad oma põhiomadustelt ikka samaks.
Teie kontserdil saab olema väga suur saksofonistide kontsentratsioon, kõik soovivad Sinult õppida. Kuidas seda teha?
Kõigepealt tuleb kokku saada ja kuulata, sest kõrvu on kaks ning suud ainult üks. Õpetaja põhiküsimus on see, kuidas suunata infotulva. Kui meie ajal oli nälg ja midagi polnud saada, siis nüüd on teistpidi häda – infot on liiga palju. Õpetaja kohus on ette näidata, mida on sulle vaja ja mida mitte ning iva üles leida.
Hea õpetaja on alati parem kui tünnitäis raamatuid, nagu ütleb hiina vanasõna.
Mida sooviksid tänases Eestis suurelt ette võtta?
Mina kuulutaks Eesti kurjusevabaks: unustame üheks päevaks vaidlemise ja halva, täidame hinge hea muusikaga, nagu seda teeb jazz. See vahetu olemine, mis jazzis on, evib suurt võimu.
“Lembit Saarsalu 70: Saksofonide pidu” toimub pühapäeval, 23. septembril 2018 kell 17.00 Kumu auditooriumis. Kontserdil astuvad üles Lembit Saarsalu, Olav Ehala, Toivo Unt ja Toomas Rull, Raivo Tafenau, Raul Sööt, Aleksander Paal ja Lauri Kadalipp, Holger Marjamaa, Heikko Remmel ja Ahto Abner.