Liisi Koikson

10. jaanuar 2011

Värske plaat jätkab samasuguses siiras, lihtsas, “norahjonesilikus” elementaarses laadis, mis on Liisi Koiksoni loomulikule häälele kahtlemata igati kohane.

“Ettepoole” pole päris nii hea kui Liisi Koiksoni 2005. aasta album “Väike järv”, mille pärl on harukordselt puudutav, liigutav ja klaar esitus Tõnis Mäe laulust “Sinu hääl”. Värske plaat jätkab samasuguses siiras, lihtsas, “norahjonesilikus” elementaarses laadis, mis on Liisi Koiksoni loomulikule häälele kahtlemata igati kohane. Produktsioonil ja pillimängul pole viga; arvatavasti on peamine põhjus, miks laulude jada mõjub keskeltläbi kena raadiopopina, ei enamana, materjali teatud üheülbalisus. Ka laulutekstides, mis on üsna kaunid ja kujundlikud, puuduvad tugevamad sõnumid ja seisukohad. Väljapaistvamate laulude seas on meeleolukas ja hea arendusega “Tõuse” (Marek Taltsi muusika ja Liisi Koiksoni sõnad) ning Koiksoni kirjutatud “Read”, kuid raadiote playlist’ides hakkavad tõenäoliselt domineerima pigem sellised lood nagu “Hea” (autor Marti Tärn) ja “Üksinda” (Evert Sundja ja Erki Pärnoja). Huvitav on ka Imre Sooääre “Vaikid”, mis toob pähe paraleelid vana põlvkonna jazzi- ja estraadiheliloojate (näiteks Kustas Kikerpuu või Uno Naissoo) kompositsiooniloogika ja käekirjaga.

Pole kahtlust, et Liisi Koiksoni kirkale häälele sobibki kõige rohkem ballaadilik väljenduslaad, kuid mingil hetkel oleks tahtnud ka forte’t, gruuvi, “karjatust”… Albumi ainus vähegi hoogsam lugu on “Hea”. Ka “Mäng” on lähedal sellele, et tõeliselt lendu tõusta; ta kogubki tuure, kuid päriselt maast ei kerki.

Joosep Sanga arvustus on ilmunud ajakirjas Muusika