Lisa Bassenge ja isepäised nohikud

20. november 2010

Tallinlastele on isepäised nohikud meeltmööda. Publik huilgab ja plaksutab. Ülevaate Lisa Bassenge kontserdist toob meieni Marje Ingel.

Esmane mulje Lisa Bassenge’t saatvast muusikakollektiivist on veidi nohiklik: lavale astuvad kolm prillidega meest ja üks prillideta mees, kes sõna lausumata pillid kätte võtavad ja justkui proovi mõttes neid mängima hakkavad. Kokkukõla mõjub seetõttu pooljuhuslikuna. Peagi ühineb aga muusikutega Lisa Bassenge ise ning saab selgeks, et juhuslikkus on hoopis korda armastavate sakslaste poolt hoolikalt kavandatud mimikri selleks, et mitte liiga ametlikena paista.

Maskeering töötab hästi – näiteks kitarrist Kai Brückneri imagosse kuuluvad boheemlikult lehvivad lokid, ning äraoleva näoga mees õõtsub muusika rütmile kaasa, tuues silme ette võrdluspildi kauaks tuulte meelevalda jäänud pooleldi tantsiskleva puuga. Bassenge ise meenutab tüübilt „Seksist ja linnast“ tuntud näitlejanna Sarah Jessica Parkerit, mõjub aga tollest vähem temperamentse ja rohkem vaoshoituna. Kontserdi avalauluks kõlab bassist Paul Kleberiga kahasse kirjutatud lugu lauljatari tütrest, kelle ta pidi tuurile minnes lapsehoidja hoolde andma. Kui Bassenge publikut tervitab ja korraldajaid tänab, on tema mõtted vist ikka veel tütre juures, sest tal on Jazzkaare nimi meelest läinud ja ta peab seda üle õla plakatilt piiluma.

Järgnevad laulud pole bändi liikmete looming ning on jazzansambli kohta õigupoolest üllatavat päritolu. Kõlab „Inbetween days“ ansambli The Cure sulest, seejärel üks laul Sugababes’i repertuaarist ja „There must be an angel“ kuulsa duo Eurythmics varamust. Viimast tõlgendust on eriti kummastav kuulata, sest laulu erinevate osade kõrguslikud suhted on ümber vahetatud: originaalis inglihääli meenutav üsna kõrges registris vokaliis on saanud uue elu hoopis kontrabassisoolona! Sellegipoolest väärib ansambli julgelt värske lähenemine pop- ja rocklugudele kiitust, isegi kui kuulaja peab uudsete lahendustega harjumiseks veidi aega võtma.

Tuntud lugude tutvustamine uue nurga alt ja uue kõlaga näib üldse olevat Lisa Bassenge bändi üks tugevamaid külgi. Lugude pea peale pööramise eestvedaja on bassist Paul Kleber, kellele paistabki sobivat just niisugune kaadritagune niiditõmbamine, sest kontserdi ajal ta väga esiplaanile ei kipu. Siiski teenib ta ühe nobeda kontrabassisoolo eest tunnustava aplausi.

Lisarollis astub üles ka pianist Tino Derado, lastes publikul nautida oma häält vokaalsolistina, refrääni ajal laulab kaasa ka trummar. Lisa Bassenge omakorda võtab kontserdi lõpul kätte suupilli, et aidata esitada jazzulikku tõlgendust ühest tuntud kantriloost.

Tundub, et tallinlastele on nood isepäised nohikud meeltmööda, sest publik huilgab ja plaksutab ning kutsub esinejad lisalooks tagasi. Pärast kontserti müüb ansambel Vene teatri fuajees oma plaate ning autogrammisaba lookleb garderoobi juures veel pikka aega.

Marje Ingel

Lisa Bassenge & Quartet 18. oktoobril kell 19.00 Vene Teatris

Koosseis:
Lisa Bassenge – laul
Tino Derado – klaver
Kai Brückner – kitarr
Paul Kleber – kontrabass
Rainer Winsch – trummid