London Jazz Festival – mitte ainult muusikasündmus

02. detsember 2007

Tänavune Londoni jazzifestival esitles paari tuhandet muusikut, kelle seas legendaarsed jazzigurud Sonny Rollins, Chick Corea ning Charlie Haden kui ka noored põnevad muusikud, kelle nimi alles ootab jazziajalukku trükkimist.

Euroopa suurim džässfestival, ka ülemaailmselt üks arvestatavaimaid džässisündmusi London Jazz Festival on selleks aastaks läbi. 16.-25. novembrini kestnud festivali programmi mahtus ligi 200 kontserti neljakümne ühes erinevas kontserdipaigas. Muusikuid käis lavalaudadelt läbi paarituhande ringis.

Muljeid vahendab Marge Lumisalu, kelle sõitu festivalile toetas Jazzkaar ning London Jazz Festival.

Osalejate seas olid tutvustamist mittevajavad suurkujud nagu võrratu pianist Chick Corea, Eestiski mitmel korral ülimenukalt esinenud saksofonimängija Jan Garbarek, bändžoguru Bèla Fleck, Ameerika noorema põlvkonna tenorsaksofonitäht Joshua Redman, Jamaika kitarrivirtuoos Ernest Ranglin ja hetkel üks vanimaid elavaid džässilegende tenorsaksofonist Sonny Rollins.

Vahetult enne festivali läks kahjuks manalateed üks peaesinejatest, suvel 75-aastaseks saanud maailma tippmuusik Joe Zawinul. Tema auks andsid festivali viimasel päeval kontserdi BBC Big Band koos maailmakuulsate džässistaaride – klahvpillimängija Django Bates`i, bassist Victor Bailey, löökpillidemängija Bosco d´Oliveira ja trummari Martin France`iga.

Džässi esileedi Ella Fitzgerald`i auks andsid festivali avapäeval ühiskontserdi tunnustatud lauljannad Jamelia, Lea DeLaria, Claire Martin, Juliet Roberts ning Lizz Wright.

Lisaks astus festivalil üles hulganisti neid, kelle nimi ehk eesti inimesele väga midagi ei ütle, aga kellest on kujunemas maailma džässmuusikakaardil tõsised tegijad. Meelde tasuks kindlasti jätta sellised nimed nagu Raul Midon – laulja ja akustilise kitarri „võlur”, USA klaverimängija Robert Glasper, tunnustatud bassist Geoff Gascoyne, pianist-laulja-helilooja Jamie Cullum, Inglismaa imelapsest nooruki-ikka jõudnud pianist-helilooja Gwilym Simcock ning kindlasti väga omapärase, suisa uskumatu klaverimängustiiliga Roberto Fonseca Kuubalt.

Legendaarses Bueno Vista Social Club`is mänginud Fonseca suutis oma Kuuba, Brasiilia ja Aafrika rütmidega lummata ja kaasa haarata kogu kuulajaskonna kontserdi avahetkest alates. Paratamatult tekkis paralleel eesti publikuga, kelle käimalükkamiseks läheb reeglina oma pool kontserdiajast kindlasti. Siin aga lauldi valehäbi tundmata kõval häälel kohe kaasa, mis lavalolijatele ilmselgelt rõõmu valmistas.

Jazz nii kuninglikus saalis kui ka keldriklubis
Esinemispaikadena olid kasutusel kõik tuntumad jazzukohad üle terve Londoni, nende seas nii suured esinduslikud kontserdisaalid – Royal Festival Hall, Queen Elisabeth Hall, Barbican jt – kui ka väiksemad klubid, pubid ja öölokaalid. Kui enamus kohtadest olid külastajasõbralikult metroopeatuste lähedal (turistile ilmselgelt väga oluline argument), siis oli ka klubisid, mida ühegi kaardi peal polnud ega ka kohalikud teadnud.

Hiljem festivali ühe peakorraldaja John Cumminguga vesteldes selgus, et nende eesmärgiks ongi viia festival võimalikult paljudesse Londoni eri piirkondadesse, viia džäss nö koju kätte.

Publikupuuduse üle ei tulnud kurta aga pea ühelgi esinejal, hoolimata sellest, kus kontsert toimus või et väga paljud kontserdid algasid samaaegselt. Kui Eestis ei tuleks kõne allagi, et festivali nimekaimad esinejad astuksid erinevates saalides ühel ja samal ajal lavale, siis üle 7 miljoni elanikuga London saab seda endale lubada. Tõelise džässihuvilisena oli mul aga küll kahju, et kontserdiaegade kattumise (ja vahemaade pikkuse!) tõttu paljud esinejad nägemata jäid.

Muusikafestival kui haridus- ja sotsiaalprojekt
London Jazz Festival ei ole pelgalt ainult muusikasündmus. Festivali korraldajad on pannud rõhku ka tulevase muusikutepõlvkonna harimisele ning et teha džäss huvilistele võimalikult kättesaadavaks. Viimast eesmärki täitsid arvukad tasuta kontserdid Londoni eri linnajagudes.

Mõõduka tasu eest võis festivali programmi raames osa võtta ka paljudest õpitubadest. Küll õpetati mõnda instrumenti paremini valdama (nt saksofoni, löökpille jm), aga ka arendama koostööd ja improvisatsiooni. Palju julgeid huvilisi oli Claire Martini laulutunnis ja USA džäss-räpp-artisti Napoleon Maddoxi beat-box-i workshopil. Noortele ajakirjanikele-muusikakriitikutele õpetati, millele pöörata tähelepanu muusikaarvustuste kirjutamisel. Eraldi õpitoad olid ka lastele.

Nagu tavaks on saanud, kohtusid välisajakirjanikud ja külalised – peamiselt teiste riikide džässfestivalide esindajad – British Council´i korraldatud vastuvõtul. Seal jagati kogemusi ja vahendati kontakte, et leida põnevaid esinejaid oma festivalidele.

Kui hästi läheb, võib järgmistel aastatel kuulda-näha London Jazz Festivalil ka mõnda eesti džässartisti. Selline on igatahes praegusel hetkel korraldajate plaan.