Lumekuninganna ja Printsid

08. veebruar 2004

Neda ja Raivo Tafenauga vestles enne plaadi müügilejõudmist ja eelseisvaid Kevadjazzi kontserte Anne Erm.

Vaata Neda tutvustust
Valmis on saanud Leedu- Eesti-Soome muusikute uus heliplaat “Snow Queen”, mille kava on tuumikuks ka turneele, mis algab Eestist ja jõuab Leedusse.
Neda ja Eugenijus Kanevićius on leedu jazzilavadel tuntud ja nõutud muusikud. Seda enam on hea meel, et meie esisaksofonistide hulka kuuluv Raivo Tafenau leidis üles muusikud, kellel on eriline lava- ja loomeenergia ja kes mõistavad vaielda ja lahendusi leida.
Võiks arvata, et Raivo Tafenaule jäi Neda kõrvu Pärnu lühima öö improvisatsioonikonkursilt kus Neda võitis Grand Prix’, aga ei. Sel 1999. aastal Raivo Tafenau ansambel Pärnus ei mänginud. Aga soovitajad olid meie autoriteetsed muusikud – Jaak Sooäär ja Jüri Leiten. Jazzkaarel on Neda-Eugenijus esinenud paar korda, aga tegijad olid nad juba 90. aastate hakul, mil Neda esines paaril korral Tudengijazzil. Nüüdseks on Raivo Tafenau ansambel koos Neda ja Eugeniusega esinenud mitte ainult Eestis ja Leedus, vaid ka Poolas ja Soomes.
Neda ja Eugenijus ütlevad Raivo ja tema ansambli muusikute kohta: “Oleme õnnelikud, et oleme kokku saanud mitte üksnes heade muusikute, vaid ka väga toredate inimestega. Teisiti oleks koostöö mõeldamatu. Ansambli muusikutel on võrratu huumorisoon. Kui veetsime plaadi salvestamise ajal pikki tunde Eesti Raadio stuudios, siis aitasid just muusikute naljad süstida uut energiat. Et me hästi sobime, peaks kostma välja ka plaadilt ja lavalt. Raivo on esimene saksofonist väljastpoolt, kellega meid seob pikem koostöö. On küll olnud ühe turnee partnereid – näiteks Chicago muusikud Ameerika turnee ajal, kuid mitte ühtegi sellist pika koostöö partnerit.”
Neda ja Eugenijus, keda muusikute seas kutsutakse lihtsalt Augis, on mõlemad õppinud muusikat, aga samas nimetavad nad end iseõppijaiks.”
Neda on õppinud flööti, aga laulmise juurde tuli ta iseseisvalt.
“Muusikakooli astusin flöödi erialale, kuid paralleelselt õppisin estraadiosakonnas, kus olid õppejõududeks meie jazzi suurkujud Vladimir Tarassov, Vladimir Tšekassin ja Vjatšeslav Ganelin.(Just need kolm on pannud aluse leedu uuele jazzile ja toonud leedu jazzile au ja kuulsust ka raja taga.). Omandasin seal jazzi põhitõed ja improviseerimisoskuse. Keskastme muusikakooli astusin ka flöödi erialale, kuid siis esinesin juba tihti Tšekassini Kinder Bigbändi solistina ja käisin temaga kontsertidel. Akadeemias jätkasin flöödiõpinguid, kuid siis sündis mul poeg. Korraga tahtsin ma oma elus pöörde teha ja hoopis lauljaks saada. Olin siis 21-aastane. Varem olin laulnud vaid üksikuid lugusid ja improvisatsioone. Mõistsin, et mõlemat ei saa ühtviisi hästi teha – 6 tundi flööti mängida ja siis veel laule õppida ning esineda. Valisin laulmise.

Augise tee oli mõneti sarnane Neda omaga.
“Laste muusikakoolis õppisin klaverit. Siis astusin ehitustehnikumi. Kui tuli aeg sõjaväkke minna õnnestus mul saada orkestrisse, kus mängisin tuubat. Naasnud sõjaväest otsustasin minna muusikat õppima. Soovisin kitarri eriala, sest mulle meeldisid rock’n’roll ja hardrock. Paraku kandideeris kahele kohale 50 soovijat ja mina polnud nende kahe õnneliku seas. Mulle pakuti võimalust trompetit õppida ja nii sain Muusikakooli sisse. Rock ei andnud mulle siiski rahu ja hakkasin basskitarri mängima ja avanes ka võimalus muusikakoolis eriala vahetada. Minu õppejõududest jättis sügava mulje Vjatšeslav Ganelin. Toonasel nõukogude ajal kõlasid tema sõnad sisemisest vabadusest ja isikupärast üsna ootamatult. Ta ütles “Ära karda teha vigu. Sellega saavutad enesekindluse ja usu. Ja kui sa mängid pühendumise ja usuga, siis pole enam vigu olemas.”
Mind kui basskitarristi märkas Petras Vyšniauskas, kes kutsus mu oma kvintetti mängima. Ühes proovis küsis keegi muusikutest – miks sa ei võiks kontrabassimängu proovida. Ja kõik hõikasid kooris – proovi, prooovi! Siis läksin muusikakooli kontrabassi klassi, laenasin kontrabassi ja läksin proovi. Mängisin ühe loo ja kõik juba huilgasid vaimustusest ja ütlesid – unusta kitarr, hakkad kontrabassi mängima. Järgmisel päeval oli mul kontsert trioga ja mängisin seal juba kontrabassi.
Asi lõppes sellega, et sõrmedelt tuli nahk maha, mulle tehti operatsioon ja siirdati nahk. Kokkuvõttes võin öelda, et mitte mina ei valinud pilli, vaid pill valis minu ja nüüd juba 17 aastat oleme kontrabassiga sõbrad. Muusikakooli lõpetasin siiski basskitarriga, aga kontrabassimängus võtsin konsultatsioone sümfooniaorkestri parimalt kontrabassimängijalt, kes näitas mulle põhilisi võtteid ja strihhe, andis mulle etüüdide noote harjutamiseks, kuni ise jalad alla sain.”

Meie päevil, eriti väikses riigis, peab muusik olema väga mitmekülgne, et ära elada. Ega see Leedus teisiti pole. Neda on laulnud ka rock- ja popmuusikat.
“Ma pole mitte pole üksnes laulnud, vaid laulan jätkuvalt. Pole saladus, et jazzmuusikast ära ei ela ja peab ka teistsugust muusikat mängima või stuudiotööd tegema. Aga põhimõte on mul ikka see – mida sa ka ei teeks, kõike pead tegema professionaalselt ja hästi. Olen salvestanud 4 popalbumit. See on korralik popmuusika, aga seda muusikat esitan ma lihtsalt teistsuguste kõrvade ja silmadega. Mind kutsutakse palju esinema – kontsertidele, saadetesse. Aga kui see minu jazzitegemist segaks, siis ma võib-olla loobuks.”

Kas on veel mõni muusikavaldkond, millega sa tegeled?
“On heliloojaid, nagu Andrius Kulikauskas, kes kutsuvad mind tihti salvestama muusikat teatritele. Ja nii olen sattunud ka laulvate näitlejate seltskonda, kus esitame nn. bardide muusikat, kus on oluline just poeesia ja muusika süntees. Kui muusika on hea, siis pole minu jaoks oluline, millise stiiliga on tegemist. Püüan sisse elada uude rolli, kuulan, millist tämbrit, millist meeleolu heliloojad soovivad saavutada ja püüan anda endast parima.”

Millised on Neda ja Eugenijuse suhted heliloominguga?
“Mul on kaks nö. oma režissööri-lavastajat, kes tihti tellivad muusikat. Nii olen kirjutanud muusika kuuele draamalavastusele ja kaheksale dokumentaalfilmile. Töö filmidega huvitab mind eriti, kasutan siin arvuti ja sämplerite abi.
Vahel kirjutan ka jazziteemasid, näiteks meie triole. Enamasti piirdubki asi teemaga ja edasine sõltub juba muusikutest ja kollektiivist, kellega esinen.
Kui teemas on midagi, siis see suunab juba arenguteele, kui selles pole midagi, siis ei tasugi sellest teost vormida.” mõtiskleb Augis. Neda väidab, et tal on loominguga probleeme. “Ma lihtsalt ei suuda midagi paberile panna. Ma pole ehitaja. Kui keegi teine ehitab maja, siis ma võin katust või aknaid värvida, teha mida iganes, aga karkass pole mulle jõukohane. Olen proovinud, kui head ideed pähe ei tule, siis pole mõtet seda kunstilikult
välja pigistada ja tundide kaupa klaverit piinata. Ilmselt pole minu jaoks veel saabunud aeg, kus mul on muusika kaudu teistele midagi olulist öelda.”
Eugenius lisab “Kirjutatakse raamatuid, kirjutatakse muusikat, ikka rohkem ja rohkem koormatakse igasuguse rämpsuga inimesi. Targem on võtta sellest, mis ajaproovile vastu on pidanud, midagi head ja tõlgitseda seda oma moodi. Nii on meie Ebastandardsed standardid väga huvitav valik, põnev väljakutse meile endile ja publikule ka.”

Kas on teil oma lemmikstiil?
“Minu jaoks pole oluline, kas laulan-mängin meinstriimi, svingi, bepopi, fusionit, meditatiivset muusikat või midagi veel. Kõik sõltub kollektiivsest nägemusest ja läbivast ideest” arvab Neda.
Augis:“Mulle meeldivad ootamatud kontrastid, nendes on jõud, mis suurendab muusika mõju mitmekordseks. Mida ja kuidas mängida, see sõltub suuresti kaasamõtlevatest muusikutest. Trios Nedaga on meil selline kontrapunktiline mõtlemine, kvintett on hoopis midagi muud või kui üksi mängin katoliku kirikus on meeleolu hoopis eriline.”

Milliste kollektiividega momendil töötate?
“Vilniuse jazzkvartett oli mõned aastad tagasi kõige olulisem, nüüd on teisedki projektid väga head nagu saksofonist Vytautas Labutise ansambel, pianist Dainius Pulauskase ansambel, trio Eugenijusega ja esinemised Danil Krameri trioga Venemaalt.
Hiljutised 11 kontserti Venemaa suurtes kontserdisaalides olid ülimenukad ja kõikjal välja müüdud. Jõudumööda jätkame tööd Raivo Tafenau ansambliga”, nendib Neda. Augis lisab veel, et esineb koos Vladimir Tarassoviga, Petras Vyšniauskasega, Vytautas Labutisega, viimasega salvestasid nad hiljuti duoplaadi.

Kuidas töötasite plaadiga “Snow Queen”?
“Nii nagu sündis spontaanselt plaadi idee, nii sündis ka muusika ise spontaanselt. Olime küll mõelnud, milliseid teemasid võiks teha ja jõudsime otsusele, et see võiks olla põhjamaises meeleolus plaat. Teemade seas oli kaks Eugenijuse teemat.
Stuudios keskendusime ja proovisime erinevaid lahendusi ja meie meelest leidsime me igale loole sobiva võtme ja lahenduse, st. arranžeeringud on kõigi muusikute ühistöö. Ja arvan, et meil on, mida selle muusikaga öelda. Kui kohtuvad kaks inimest, kellel ei ole teineteistele midagi öelda, lähevad nad kohe lahku. Teised kaks võivad rääkida kas või öö läbi ja ikka jätkub huvi ja jututeemasid. Meil koos Tafenau ansambliga jagub mõtteid ja jututeemasid nii laval kui elus.”

Kas Neda ja Auglise järeltulevast põlvkonnast on loota ka muusikuid?
“Poeg Matos on 11-aastat vana ja vahel ta teatab mulle, mitmendal kohal on minu poplood raadio edetabelites. Parim tulemus on aasta esikoha laul. 4 aastat õppis ta koorikoolis, kuid kui nägin, et ta ei tee seda erilise entusiasmiga, võtsin ta sellest koolist ära, las õpib parem inglise keelt ja tegeleb karateega.” Ütleb Neda.
Augis: “Minu mehed on 8 ja 10 aastat vanad. Nad laulavad kodus ja neile meeldib näiteks Eminem. Vanem poeg astus sügisel muusikakooli kitarri eriale. Omal ajal ei suutnud ma oma fantaasiaid teoks teha, ehk suudavad nüüd seda nemad.”