Luule ja muusika võrratu sümbioos

23. veebruar 2012

Anneliis Kits Kvartett ning luuletajad Doris Kareva ja Karl-Martin Sinijärv ühel kontserdil – see oli uute tulijate ja staažikate tegijate kohtumine, mille käigus liideti sõna ja muusika väed üheks tervikuks. Luule ja jazzi ühendamine pole Tallinna publikule ammu enam uudis, neid kahte on kunstiliste kavatsuste ning erksa eksperimenteerimisjanu ja -mõnu toel kombineeritud üritustesarja Cabaret Interruptus õdusatel õhtutel, kirjandusfestivali HeadRead programmis ning samuti Jüri Üdi ja Taff klubides.

Jazzkaare publikulegi pole luule ja jazzi ühendamise idee võõras. Paar aastat tagasi kanti kevadisel festivalil ette Kadri Vooranna ja Virgo Sillamaa eesti väärtluulel rajanev kava „Sina ja mina“ ning Vooranna projekti võikski ehk pakkuda Anneliis Kitse ja Kirke Karja ühisloomingu üheks oletatavaks eeskujuks, kuigi muusikalisi mõjusid ei näi sealt laenatud olevat. Muusikalises mõttes astuvad mõlemad omaenda rada mööda, samas kontserdi esimest laulu „Järelhüüd“ (Kristjan Üksküla tekstile) esitades meenutas Anneliis Kitse kõlav hääl ja selge diktsioon pigem rahvalaulu või folgi eeskujusid, kasvõi Kirile Loo’d, kellele on samuti omane hõikav, kaugele kajada püüdev laulumaneer.

Kontserdi edenedes tekkisid aga Kirke Karja klaverimängu kuulates paralleelid pigem Rannapi ja sealtkaudu ka Rujaga, mille repertuaaris oli tekstil alati väärikas roll. Jõulise esitaja ja koolitatud näitlejana oskas Alender tekstide sõnumi ja rõhuasetuse alati ka kuulajani edastada. Õnneks kuulub ka Anneliis Kits nende lauljate hulka, kes mõtlevad, mida laulavad, ning on laulmise hetkes jäägitult „kohal“, veendes seetõttu ka publikut.

Tõsi, Kitse varasemais koosseisudes pole sõnadel alati tähtsust olnud, mulluse Jazzkaare lõpupeolgi esinenud ansambli State of Zoe muusika oli sihitud rohkem jalgadele kui hingele, Anneliisi võimas hääl ja jõuline esinemismaneer sobivad aga mõlemat sorti muusikasse. Luulega haakumiseks oskas Kits laupäevasel kontserdil oma hääletämbrit vajadusel ka mahendada või koguni teatraliseerida, deklameerides väga ilmeka irooniatajuga hääles muusikasse teksti „Palagan“ („Nõnda meist said armujad“). Enne ansamblikaaslaste Ara Yaralyani või Kirke Karja soolot suubus lauljatari kõlav hääl ajuti hoopis tasaseks, ning kaunilt kumedahäälne kontrabass või meloodiline klaver võtsid „jutujärje“ üle.

Kirke Karja klaverimäng on tõeliselt laulev. Tema sõrmede alt ei tule naljalt kätteõpitud sekventsilisi näpujooksu-harjutusi ja just seetõttu on teda nõnda nauditav kuulata. Karja pole mitte ainult hea pianist, vaid ka andekas helilooja, kes voolib muusikast välja talle ainuomaseid laulvaid klaverimeloodiaid. Kuulajal jääb vaid imestada, kuidas nii lihtsa ja selge koega viise keegi juba varem kirja panna pole mõistnud.

Veidi väheldasemad rollid jäid seekordsel kontserdil bassist Yaralyanile ja trummar Voolmaale. See-eest said kirjanikud oma jao särada: Doris Kareval polnud paraku võimalik ise kohale tulla ja ta esitas videoekraanilt mõistujutte, Karl Martin Sinijärv aga luges laval tugitoolis istudes särtsuvalt vaimukaid luuletusi, mis publiku vähemalt kahel korral naerust rõkkama panid.

Anneliis Kits Kvartett & Doris Kareva ja Karl Martin Sinijärv

18. veebruaril kell 17 Kumu auditooriumis
Anneliis Kits – vokaal ja elektroonika
Kirke Karja – klaver
Ara Yaralyan – kontrabass
Joosep Voolmaa – löökpillid