Pori Jazz: päev huumori, puhkpillide ja prantslaste seltsis

09. august 2011

Õiget hoogu hakkas festival sisse saama 13. juuli õhtuks. Pori teatris prooviti järgi, mis juhtub, kui kombineerida omavahel jazz ja nali. Kohalkäinul tuli veenduda, et humorist Sami Hedbergi ühe-mehe-naljašõu pani kaasa itsitama ka need, kes soome keelest päris hästi aru ei saanud. Kas jazz sellest üritusest võitis, on raske öelda. Vahepaladena mängitud peavoolujazz Timo Lassy ansamblilt võis vähemalt osale publikust kardetavasti ühetaolise ja igava taustana tunduda ning kasulik olla ainult naerukrampidest puhkamiseks.

Paarsada meetrit eemal spetsiaalselt festivali ajaks moodustatud Jazzitänava ääres esines samal ajal vabaõhukontserdiga kitarrist Steinar Aadnekvami kvartett. Sealsed tasuta kontserdid pidid festivali iga viimse kui linnaelanikuni viima. Paratamatult jäid seal esinevad artistid pealava kuulsuste varju, kuid Aadnekvami nimi tasub kindlasti meelde jätta nii väleda improviseerijana kui latin jazz’i ja flamenco mõjudega originaalloomingu autorina.

Järgmisel päeval käivitus kontserttegevus ka festivali suurematel lavadel. Kohe pärast avapressikonverentsi hõivas Kirjurinluoto pealava Randy Breckeri-Bill Evansi Soulbop Band, kus rütmigrupiks trio Medeski, Martin & Wood. Oma kuulsamatele lavakaaslastele tegi siin silmad ette klahvpillimängija John Medeski, kelle põnevalt futuristlikke radu kulgevad improvisatsioonid Hammond orelil eristusid Breckeri ja Evansi heakõlalisematest soolodest ning nakatasid kontserdi edenedes teisigi muusikuid ärksamalt mõtlema. Bill Evans õnnitles omalt poolt triot Medeski, Martin & Wood 20-aastase koosmängimise aastapäeva puhul ja kommenteeris: „maailm ei vaja enam igavat muusikat. Muusikud ongi siin kokku tulnud selleks, et nihutada nii jazzi kui laiemalt võttes kogu muusika piire.“ Progressiivselt mõtleva viisiku järel vallutasid pealava siiski jazzikauged artistid, õhtu kulmineerus Tom Jonesi etteastega.

Otsekui Bill Evansi sõnadest juhindudes tegutsesid aga prantslased Tous Dehors Big Band’ist. Laurent Dehors’i juhitud erinevad koosseisud andsid Pori Jazzi kavas tervele 14. juuli õhtupoolikule tooni. Esmalt esineti tasuta kontserdiga Jazzitänavale paigutatud Apollo laval, seejärel kahe erineva koosseisu ja kavaga Pori teatris ning lõpuks veel omapärase tantsumuusika sessiooniga teatri black box’is. Kogu ettevõtmine Pori teatri ruumides kandis koondnimetust „Ultra music nights @ theatre“.

Sõna „ultra“ nimetuses õigustas end igati, sest nii instrumentide valik, muusikute oskused kui ka esitatavad teosed olid erilised, seda eriti suurima koosseisu Tous Dehors Big Band’i puhul, mis ei andnud bigbändi mõõtu välja mitte inimeste, küll aga pillide arvu poolest. Ansambli juht Laurent Dehors, kes eesti publikule on tuttav ka Andy Emleri Megaoctet’i liikmena, vahetas ühtelugu erinevaid saksofone ja klarneteid (sh. ka bass- ja isegi kontrabassklarnet), aga samavõrd mitmekülgset suutlikkust ilmutas iga teine ansambli liige: bass-saksofoni mänginud mees vahetas selle pikkoloflöödi vastu, bandoneon naise käes asendus klarnetiga, baritonsaksofon tema kõrval seisnu käes barokkflöödiga, tuubamängija istus klaveri taha, pianist võttis kätte trombooni, lisaks mängiti veel suupilli, sopraniinosaksofoni, kitarre ja trumme. Vibrafonimängija aga suutis ka ajalehepaberit kasutada instrumendina. Ajalehe krabistamisest ja käristamisest sai õigupoolest ühele loole rütmiline sissejuhatav soolo ning kui ka teised muusikud mängima hakkasid, kujunes paberist pallide vormimine ning nende kerade teatraalsete kuulitõukele sarnaste liigutustega publikusse heitmine omaette visuaalseks etenduseks.

Muusika ise ulatus malbetest nukker-koomilistest ballaadidest lombaka (vahelduva) meetrumiga pseudovalssideni ja sealt edasi kõikvõimalike pööraste, näiliselt kaose piiril balansseerivate teosteni. Energiline pala nimega „Wendy“ kõlas näiteks nagu bigbändiga mängitud speed metal, vaatamata kesksele tuubasoolole.

Pealava järel suuruselt teises kontserdipaigas nimega LP46!, mis kujutas endast hiiglaslikku telki, astus üles omapärane muusik Seasick Steve, kelle tõeline läbimurre toimus alles 60-ndates eluaastates (praegu on ta 70). Suures kontserdipaigas kippus paraku ära kaduma see n-ö põlveotsas tehtud koduse bluusi tunnetus, mida Steve oma sigarikarpidest tehtud kitarri mängides plaatidel kuuldavale toob. Samuti näis Steve tihedas kontserdiprogrammis alles hoogu sisse saavat, kui juba tuli lõpetama hakata, et laval teistele esinejatele ruumi teha. Viimaks tänas Seasick Steve kõiki esireas seisjaid kättpidi või patsi lüües.

Tema järel astus samas kohas üles staažikas Soome kollektiiv 22 pistepirkko. Soome-Rootsi klubi aias võis kuulda konkursil Nõmme Jazzartist 2011 teise koha võitnud lauljanna Evilena Protektoret, Pori teatris keerutati aga jalga Bal de Tous Dehors’i nime kandval prantslaste üritusel. Esimene ööpäev Pori Jazzi festivalil oli lõpule jõudmas.