Maailmaküla: Jäääärest maailma ääreni

15. juuni 2008

Maailma küla teise päeva juhatas sisse Jäääär, mis oli selle õhtu jaoks vägagi tähenduslik. Marje Ingel kirjutab, miks.

6. juuni, festivali teise päeva ja kogu Maailmaküla viimase kontserdi juhatab sisse Jäääär. Sellise nimega ansambel peaks soojendamise asemel küll pigem jahutavalt mõjuma, kuid tagantjärele tark olles võib öelda, et seda just vaja oligi. Miks – sellest allpool.

Muljeid jagab Marje Ingel.

Ilmselt teavad kõik eesti muusikasõbrad, et Jääääre mehed pole nimele vaatamata mingid muusika-äärmuslased. Ega pillimehed ise ka millegi senikuulmatuga rabada püüdnud. Nii kulges bändi ja publiku taaskohtumine soojas teineteisemõistmise õhkkonnas. Ikka needsamad vanad head laulud kellestki salapärasest Sinust ning iseendast ja (oma) maailmast läbi selle Sinu.

Mõjutusi laiast maailmast on Jääääre muusikas päris palju, kui hoolega kuulata. Küll kohtab laulutekstides sõnu fado ja brasileiro, ning mitmete bluusilike lugude hulka eksib ka üksik country cover. Maailmaküla festivalile peaksid nad seega igati sobiv bänd olema.

Ainult InBoil oma äärmuslikus Jää-äärapäisuses üritab publikule koguni tõestada, et Ameerikat pole olemas. „Isegi Soomet pole olemas!“ Meid kõiki mõjutab see, mis tuleb Peipsi tagant, palju rohkem, kinnitab ta ja alustab oma sõnade tõestuseks venekeelset laulu. Loo lõppedes sõnab ta, et tavaliselt läheb eesti publik hoogu alles ladina-ameerika või vene või mõnd muud võõrapärast muusikat kuulates. Ei taibata, et meie ise oleme „palju kihvtimad“ – nii rikast pärimusallikat pole enamikul teistel rahvastel!

Üks komponente, mis Jääääre laulud nii kihvtiks teevad, on luulelis-iroonilised laulusõnad. Korduvatele esitustele vaatamata naudivad nende vahedust endiselt ka esitajad ise – on näha, kuidas Inboil laulude vahele itsitab.

Jääääre laulutekstide teada-tuntud sisutihedust kannavad pärast vaheaega edasi kauged külalised ansamblist Terrakota. Kuid Jääääre põhjamaise luulelisuse asendavad nad ühiskonnakriitilise teravusega, mis aafrika rütmidel põhineva muusikaga huvitava koosluse moodustab – usun, et portugalikeelset räppimist kuuleb enamik siinsest publikust esimest korda. Laulude pealkirjad räägivad ise enda eest: „On tõsi“, „Tehnoloogia“ ja „Korruptsioon“ on vaid mõned näited.

Peagi saab selgeks ka see, miks lõunamaine bänd põhjamaise nimega Jäääärelt eeljahutust vajas. Kohe, kui sinises kleidis lauljatar Romi oma tantsu lahti lööb, ei suuda ka publik enam hetkegi paigal püsida ning lavaesine valgub rahvast täis. Romi Anauel ise hüpleb kogu keha läbiraputavas tantsurütmis terve kontserdi aja nii, nagu oleks ta tulistel sütel – ilmutamata sealjuures vähimatki märki väsimusest, hingeldamisest rääkimata. Tuline tantsupisik nakatab taas ka Athena saali seinakaunistuseks olevaid kujukesi nii, et need ähvardavad suures tantsuhoos alla pudeneda.

Kui „terrakota“ tähendab sõnasõnalt „keedetud maad“, siis Terrakota muusika on kokkukeedetud Aafrika ja Kariibi mere rütmidest ning nii pärimus- kui tänapäevase levimuusika vahenditest. Ühtviisi aupaklikult kasutatakse Aafrika, India ning lääne pille koos mitmekeelse laulu ja räpiga, ning sündiv maailmamuusika segu ei jäta ükskõikseks ka siis, kui laulusõnad on tundmatus keeles. Südamest tulev ja südamesse minev muusika paneb kaasa elama nii ihu kui hinge.

Maailmaküla 6. juunil Athena keskuse suures saalis
Jäääär:
Inboil – laul, kitarr, löökpillid
Jaan Sööt – laul, kitarr
Tõun – laul, kitarr
Tarz – laul, basskitarr

Terrakota:
Romi Anauel – laul, löökpillid
Junior – laul, löökpillid, kitarr
Alex – kitarr, löökpillid
Nataniel – congad, sabar, darbuka
Francesco – basskitarr, löökpillid
Davide – trummid, laul, flööt
Ze – sitar, klahvpillid, harmoonium, löökpillid