Maailmaküla: Kékélé süstis publikusse tantsupisiku

19. juuni 2006

17. juunil esines Maailmaküla festivali üks oodatumaid külalisi – Kékélé Kongost. Eliis Vennik kinnitab, et kaasa tantsimata seda ansamblit kuulata ei saanud.

Kékélé võttis rumba, samba ja salsa ning tegi seda, mis tulihingelise tantsumuusikaga imehästi sobis, kirjutab Eliis Vennik, kes käis ansamblit nautimas Maailmaküla festivalil.

Sulatades rumba lahti talle omaseks saanud Ladina-Ameerikast, viis Kékélé kuulaja hoopis Kesk-Aafrikasse. Ületamata mingisuguseid muusikalisi piire, hoitie kinni traditsioonidest ja seda tegi Kékélé stiilipuhtalt.

Rohked võrdlused Buena Vista Social Clubiga õigustavad end enamjaolt just muusikute kõrge taseme ja tantsulise stiili tõttu. Hulgast Kongo tuntud muusikutest koosnev kollektiiv teeb muusikat, mis ehk lihtsalt tuimalt kuulamiseks ei sobigi. Ka kloostri varemetes toimunud kontserdist sai publik õige maigu suhu alles siis, kui rütmid oma kehast läbi lasti. Taoline muusika kannab tõelise olemuse kuulajani vaid läbi liikumisvabaduse, tänu millele sai arvatavasti julgem pool publikust kätte kordi meeldivama elamuse.

Kuigi suurepärase muusikalise pagasiga lauljad-pillimehed oleksid võinud saada ka teenitult tugeva aplausi vaid oma maitseka musitseerimise eest, mõistis kuulajaskond üllatavalt hästi, et tants on sealjuures lisaboonus: mitte kohustuslik, ent siiski rangelt soovituslik.

Kuna Maailmaküla kava oli üles ehitatud nii, et ühe kontserdi lõppedes algas otsekohe teisel laval järgmine, oli peale folgilikku Haydamaky etteastet publikul natukene keeruline end sootuks teistele alustele tugineva tantsumuusika lainele häälestada. Paar elavamat lugu viisid aga kuulaja mõtetega sinna, kuhu parajasti vaja oli. Kontserdi lõpulugude ajal oli suurem osa kuulajaist juba nii Kékélé usku, et lavalt näidatavad tantsuliigutused võeti hoobilt kasutusse, mõtlemata eestlaslikule häbelikkusele.

Olles kantud elavaloomulisest muusikast, oli kohati isegi raske keskenduda muusikute kriitilisele kuulamisele, sest kõrva kriipivaid kõrvalekaldeid normaalist lihtsalt Kékélé puhul ei leia. Võib olla jäi seetõttu puudu ka pisut vürtsi, mis kuulaja rohkem kõrva paneks kikitama – üllatusi kontserdil ei tulnud. Teataval määral möödus kontsert isegi muusikalise konservatiivsuse tähe all.

Niivõrd kindlasse nišši kuuluva muusika kohta on arvatavasti ka kõige skeptilisemal kuulajal raske midagi halba öelda. Kékélé muusika ei ole selline, mis iga hinna eest kogu kuulajaskonna poolehoidu võita püüaks, sest pealtnäha lihtne vorm ja võõrapärased lähenemised võivad kinnise põhjamaa inimese ka sootuks külmaks jätta. Pigem jääb siis see osa kuulajaskonnast lihtsalt ükskõikselt ebalevaks, konkreetset rahulolematust publiku seas silma ei paista.

On tänuväärne, et meie kuulajale taolist eksootilist muusikat üha enam tutvustatakse, ammugi siis veel millegi nii professionaalse varal kui Kékélé. Võeti ju kongolased äärmiselt soojalt vastu.