Maailmaküla: Metsatöllu ja RAMi ühisprojekt mõjus võimsalt

19. juuni 2006

Metsatöllu ja RAMi ühiskontsert mõjus võimsa avapauguna Maailmaküla festivalile. Rahule jäid nii koorilaulu austajad kui Metsatöllu fännid, kirjutab Mari Hiiemäe.

Maailmaküla festivali avas 16. juunil Pirita kloostri varemetes suurejooneline ühisprojekt Veljo Tormise lauludest, mida esitasid Riiklik Akadeemiline Meeskoor ja ansambel Metsatöll. Ettekandele tulid Tormise rahvamuusikast ja -usundist inspireeritud muusikateosed, mis tipnesid “Raua needmise” esitamisega.

Kontserdimuljeid ja publiku hinnangut vahendab Mari Hiiemäe.

Lisaks Tormise-teemale kanti ühendatud jõududega ette ka ansambli Metsatöll lugude paremik, millele oli meeskoori jaoks seaded teinud Tauno Aints.

Vaieldamatult oli RAMi ja Metsatöllu ühenduse näol tegemist Maailmaküla kõige intrigeerivama kontsertiga. Ühtviisi oli kohale tulnud nii Metsatöllu fänne kui ka Tormise muusikast ning märksõnast “Raua needmine” innustatud huvilisi. Ühendprojekt avardas ja sulatas piire akadeemilise- ja rockmuusika vahel.

Piiride üleamisest said kasu kõik osapooled. Metsatöll sai kvaliteedimärgi kaela, tõestades ennast musikaalse ja võimeka partnerina. RAMil oli võimalus näidata oma tolerantsust võimalike kunstiväljundite suhtes ning nautida rockkontserdi ovatsioone, milliseid klassikalise kavaga esinedes vist kuigi sageli ei koge. RAM sai sammu astuda lähemale publikule, kes vaevalt ennast mingit koori muidu kunagi üldse kuulama sätiks. Publik omakorda sai nautida kummaliste stiilide ja välimuste kontrasti – RAMi-meeste lakoonilisi musti ülikondi kõrvu nahkadesse ja kettidesse rüütatud metallimeestega. RAMi lauljatele oli see ilmselgelt lõõgastav vahepala tavategemistele. Väliselt korrektsetena ja soliidsetena elas nii mõnigi koorilaulja rockmaailma sisse ning väljendas sisemist rokkimist hoogsa peajõnksutamisega.

Tormise-projekt oma olemuselt oli ideaalne ühenduslüli kahe erineva maailma vahel. Muusikasse oli kirjutatud sisse nii palju ürgset ja sünget sõnumit, et see tingis sarnase lähenemise teemale. Estonia ning RAMi solistide koolitatud hääled teenisid Metsatöllu rämeda maailmamurdmisega kõrvuti ühtsama eesmärki, jõulise meestelauluga avanes muusikasse peidetud vägi.

Kiviks helimehe kapsaaeda oli halvasti reguleeritud heli, mis Metsatöllu meeskoori arvelt liigselt üle võimendas. Liiga suur rõhk oli kitarridel, samas kui näiteks torupill praktiliselt välja ei kostnud. Kontserti sünge ürgjõud oli aga sellegipoolest nii võimas, et heliviperuse taha muusika nautimine ei jäänud.

Publiku tähelepanu oli ainiti laval, sugereeriv muusika nõudis jälgimist. Kloostrivaremete vägevus ja suur lava võimendasid saadud elamust veelgi, nii et kohati tundus ehmatav, kui võimsat ja jõulist sõnumit tegelikult publikusse tulvas. Eriti sugereeriva ja õõvastavana mõjus Metsatöllu laul “Susi on tulnud õuele”, mille monooonne vaherepliik “tapa, tapa, tapa, tapa!” võttis selja judisema. Sünge tähendusega surmast, verest ja kaduvikust läbi imbunud paganlikud tekstid tekitasid küsimuse, et kuidas territooriumi perenaised, Püha Birgitta nunnad sellise muusika pühakojas esitamisse küll suhtuda võivad. RAMi lauljate akadeemiline kuub sünget sõnumit ei silunud.

Loe publiku arvamusi:

Ursula (52), raamatupidaja: “Täitsa kena oli. Ma arvan, et enamusele meeldis. Kaks asja olid kokku pandud, mida esimese hooga ei oleks osanud arvata, et saab kokku panna. Hästi maskuliinne, sõjakas, raju.”

Priit (49), reklaamindusvaldkonna esindaja: “Helimees ei saanud alguses saundi poolest asja kõlama. Selline asi peaks alguses kohe kümnesse lajatama, aga jäi lahjaks. Lõpupoole läks paremaks, oli näha, et helimehed nägid sellega ka vaeva. “Raua needmise” teist korda tegemine oli tüki maad kopsakam kui esimene. Minu arust ei seisa RAM ja Metsatöll oma lähenemises üksteisest kuigi kaugel. Vahendid on erinevad, aga kogu see ideoloogia ja arusaamine ürgsest rahvalaulust on üsna üks. Kontrastsete ja võõraste asjade kokkupanemisena võib see muusikavõhikule tunduda.”

Liina (25), reklaamindusvaldkonna esindaja: “Heli segas. Ei saanud kõike kätte. Ees oli täitsa hullumaja, seal ei saanud midagi kätte, tagapool oli natuke parem. Idee oli väga hea, aga ei jätnud muljet. Kiireks oli neil vist läinud, aega vähe, vähe testitud enne esinemist.”

Kristofer (32), IT-mees: “Hästi lahe oli. Koor oleks võinud võimsamalt kosta. Kidra mängis üle koori. Projekt oli muidu hästi kihvt. Koht oli kihvt, sobis tohutult. Selline metalli ja rahvamuusika ühendamine oli väga hea mõte. Ei ole ju mõtet mingit Lääne popi järgi teha, kui meil selline rahvamuusika omal olemas on. Kui seda veel viimistleda, kooriosa tugevamalt välja tuua, siis oleks väga hea projekt.”

Ruth (29), kaupluse juhataja: “Väga meeldis. Metsatöllu ja RAMi koostöö sobis väga hästi, see lisas ainult võimsust asjale. Väga efektne, ürgne, võimas meestelaul. Mustades ülikondades RAMi mehed ja karvased Metsatöllu omad koos oli väga lahe vaatepilt. RAM hoidis küll tahaplaanile, aga minu arust kõige lahedam oli see, kui RAM laulis üht Metsatöllu lugu soolona ja ütles õrnalt “raisk!” sinna lõppu, see oli väga armas.”

Märten (21), õpilane: “Väga hea kontsert. Algul oli väikesi viperusi heliga, aga tegelikult oli väga hea kontsert. Olin hästi keskel, otse kaamera taga. Sõbrad, kes päris ees olid, ütlesid, et ees oli üsna kehv heli olnud. Ma olen juba aastaid mõelnud, et selline projekt Veljo Tormise lauludest kõlaks väga hästi ja nad on seda tükk aega ka ette kavatsenud. Metsatöllu tunnen ma nende varasest ajast alates, esimestest kontsertidest peale. RAM muutis Metsatöllu nägu paremuse poole. Mulle üldse väga meeldib, kui bändid kasutavad muusikas suuri koore ja lisaorkesreid. Metsatöll ise on teinud väga võimsa kontserdi ja on väga hea. Sellist asja oleks raske koordineerida, kui bänd ei oleks hea. Võimas ja eriline, kuna sellist tihti ei näe.”

Kaido, Ivar, Meelis (30.-te alguses): “Väga hea oli. Huvitav seade meeskoorile. Kõige parem oleks olnud, kui ainult RAM oleks laulnud Metsatöllu laule. RAM oli tase kõrgemal. Koos sobisid nad muidugi ka lavale, aga helitehnikaga oli üks suur probleem. Müra oli liiga üle. Metsatölli muidu erti kuulanud ei ole, nii et eriti ei oska hinnata, kui palju nad sellega vaeva olid näinud. Positiivne mulje jäi, aga veel parem oleks, kui heli ka paigas oleks olnud.”