Maailmaküla: Tormis on metall

01. juuli 2006

Maailmaküla avaõhtul jõud ühendanud Metsatöll ja RAM andsid Veljo Tormise loomingule uue jõu ja hingamise, kirjutab Ott Heinapuu.

Nädal aega enne võidupüha, millega tähistatakse päikese pessa jõudmist ja Eesti riikluse kindlustamist, kogunes Pirita kloostri kiriku varemetesse hulk väga mitmesugust rahvast. Rahvusmeeskoor RAM dirigent Mihhail Gertsi juhatusel, ansambel Metsatöll ning erisuguseid eestlasi esindusliku läbilõikena esindav publik. Talitust jälgis rahva seast ka helilooja Veljo Tormis ise.

Muljeid vahendab Tartu Ülikooli doktorand Ott Heinapuu.

Paik ise on tuntud juba Balthasar Russowi kroonikast nõiatempude tegemise ja pühade pidamise kohana. Seekord paluti Pikselt vihma ja neeti sõjatoojat rauda tugevaks, seda nelja ja lisaks rohkem kui neljakümne mehe väega sõnades ja viisidel, mida nad olid õppinud paljude vägevate elavate ja praegseks surnud suurte meeste tarkuse järgi.

Koor pani õla alla Metsatöllu lugudele. Kristallpuhtas lauldud korduv värss “Ma mäletan sõda, mis tormina laastas me maad”, mida RAM ühe Metsatöllu loo vahele laulis, ja kogu “Lahinguväljal näeme, raisk”, mida koor ilma ansamblita esitas, andsid Töllu muusikale täiesti uue kvaliteedimärgi. Nende lugudes peitub palju rohkem, kui esimesel kuulmisel aimata võib. Bändi austajad juba laulavad neid lugusid mälu ja kuulmise järgi, aga ehk jõuavad need kunagi ka laiatarbelaulikutesse. Selliste laulude loomine, mida igaüks laulda võib, pole kunagi olnud ainult õppinud heliloojate pärusmaa.

Veljo Tormis isegi rõhutab, et rahvalaul kasutab teda, mitte vastupidi. Nii ka seekord: helilooja ise oli veidi vastu olnud sellele, et “Raua needmist” esitataks, samuti pelgas seda teost Metsatöllu Lauri Õunapuu. Lõpptulemus sai kummatigi mõlemale vastuvõetavaks juba proovide ajal. Nii võimsad asjad otsivad endale ise uusi olemise vorme.

Pirital kohtusid sel reedesel suveõhtul arhailiseks peetav, kuid üha elavamalt hingav regilaul, eestluse ärkamisajast alates võimsaks kasvanud koorilaul ja eestikeelne uusrahvuslik rokkmuusika.

Aga mitte ainult. Ei “Pikse litaania” ega “Raua needmine” pole tegelikult päris rahvalaulutöötlused. Esimene põhineb Johann Gutslaffi 1644. aastal kirja pandud Pikse-palvel, mida piksepapiks hüütud mees Võhandu püha jõe ääres ikalduse ja põua vastu abi paludes lausus. Uue elu on palvele andnud Tormis koos luuletaja Ain Kaalepiga. “Raua needmise” on “Kalevala” sõnu tarvitades kokku pannud August Annist, Paul-Eerik Rummo ja Jaan Kaplinski, poeedid, kellele eesti keele ja meele vanemad mälestusmärgid on alati südamelähedased olnud. Mõlemad on tõstetud tummadest tekstist sõnumisteks, mis õigesti laulduna külmavärinaid tekitavad.

Sõnaga, sai kokku rahvuskultuur erinevates tahkudes peituv potentsiaal, mis omaette väljendustes võrreldamatult jõuetum tundub. Nimelt selliste projektide kaudu – sarnastest meenub “Eesti ballaadid” – kõneleb eesti kõrgkultuuri tulevik.