Maailmaküla: vaimulikest rahvaviisidest tulise tantsuni

22. juuni 2006

Maailmaküla teine päev oli kui vürtsikas kokteil, kuhu segatud kokku ootamatud komponendid – vaimmulikku rahvalaulu, Bollywoodi magusat melu ja aafrika nakatavaid tantsurütme.

Kui keskpäevakuumus laupäeval 17. juunil juba vaibuma hakkas, kogunes publik kuulama, mida pakub Maailmaküla festivali teine päev. Kohal oli ka Ester Eggert.

Alustasid kodumaised koosseisud – Leiko ja Helin-Mari Arder 4tet. Viimased esitasid murul istuvale publikule vaimulikke eesti rahvaviise vürtsitatuna Arderi mahedast vokaalist ja Siim Aimla voogavast saksofonist.

Kuid seejärel toimus järsk muutus – nii kui välilavalt oli kõlanud viimane akord, alustas Pirita kloostri varemetes mängimist lõbusakõlaline Jaipur Kawa Brass Band otse Indiast. Muidugi pidid siinkohal pettuma need, kes olid tulnud otsima traditsioonilist selle riigi muusikat. Traditsiooni siiski pakuti, kuid hoopis vanade heade Bollywoodi filmide poole pealt. Valjuhäälse muusikalise käekirja ja eestlastele veidi võõra temperamendiga muusikud suutsid siiski võita publiku südamed. Need, kelle südamed jäid aga võitmata, said peagi välilaval kuulda lüürikuid Hollandist – Ygdrassili.

Ygdrassil ehk kaks laulvat neiut, üks neist akustilise kitarriga, meenutasid vähemalt väliselt palju Joni Mitchelli, kuid nende muusikal oli paljugi ühist Venemaalt pärit ja Eestit korra ka külastanud koosseisuga Blackmoore’s Night. Atmosfäär hea, aga pikapeale kippusid esitusele tulnud laulud liiga ühetaoliseks – puudu jäi põnevusest.

Järgnenud külalised Soomest koosseisus nimega Piirpauke pakkusid rahvale juba rohkemat. Põnevad arranžeeringud, kaasakiskuv rütm on vaid vähesed nende trumpidest. Nad ei piirdunud mõne kitsa žanriga, sest kalduti ju jazzist slaavi rahvamuusikani. Rütmi tagus mustanahaline, laulis filipiinlanna. Kui sellest veel väheks jäi, viskas noor kitarrist laval saltosid.

Kui järg jõudis kahe viimase esineja kätte, oli kell juba piisavalt palju, et publikut tantsima kutsuda. Alustas Haydamaky Ukrainast. Austajad publiku hulgas juba teadsid, mida oodata, ja ülejäänud rahvas taipas peagi, et selline muusika ei ole ühe koha peal seismiseks. Haydamaky mängis “tümpsuga” slaavipärast rahvamuusikat ning kõik olid rahul.

Kekele ei jäänud neile eelnenud ukraina koosseisule millegi poolest alla. Neil puudus küll slaavi temperament, kuid see tehti kaugelt tasa eesti publikule juba tuntud mõnusalt lõdvestava lõunamaise rütmiga. Kongo muusikameistrid saavutasid selle, mis jääb paljudele püüdmatuks – oma kuubapäraste rütmidega pandi külm põhjamaine rahvas tantsima… mitte lihtsalt puusa nõksutama vaid tõesti-tõesti tantsima.

Nii oligi päike Pirital loojunud ning saabus aeg minna koju, et juba järgmisel päeval taas kuulata head muusikat tervest maailmast.