Maailmaküla viimane päev oli emotsioonilt kirju

20. juuni 2006

18. juuni pakkus Maailmakülas kuulamiseks mitmekesist muusikavalikut, alustades Skandinaaavia pop-folgist kuni kuumade latinorütmide ja Liisi Koksoni unistava soolokontserdini.

Viimane Maailmaküla festivali päev 18. juuni pakkus kuulamiseks mitmekesist muusikavalikut, alustades Skandinaaavia pop-folgist kuni kuumade latinorütmide ja Liisi Koksoni unistava soolokontserdini.

Päeva kokkuvõtte teeb Mari Hiiemäe.

Ilus ilm on kokk, kes keedab sellise õnneliku meeleolu valmis, et tuleb ainult otsida üritus, kus see vabaks lasta. Maailmaküla festival oli suurepärane võimalus ennast mõnusa muusika saatel mõnusas seltskonnas tavaradadelt kõrvale eksitada. See oli suuresti selline Viljandi Folgi mõõtu esinejatevalikuga üritus, suvine ja muretu. Kahel laval toimusid kontsertid vaheldumisi, rahvas valgus ühe lava eest teise ette, kui kontserdivahetus toimus. Väljakuulutatud ajagraafikust peeti piinliku täpsusega kinni, kõik kontsertid algasid punktipealt õigel ajal.

Festivalipäev algas Tuva kõrilauljatest koosneva ansambli Olchey etteastega, mis kahjuks esines üsna väiksele kuulajaskonnale, sest imeilus suveilm hoidis publikut alles rannas või kusiganes kinni. Mida õhtupoole aeg kulges, seda rohkem rahvast tee festivalipaika leidis.

Ansambel Afenginn Taanist esitas publiku rõõmuks mõnusat intellektuaalse hingusega folkmuusikat, mis sidus kokku nii muusikute kalkuleeriva rahulikkuse kui kiired virtuoossed meloodiakäigud. Afenginn mõjus kohati liigagi rahulikuna, ilmselt polnud päikesest ja ilusast suveilmast eksitatud tähelepanu veel arvestanud bändi helipuldist vaikseks keeratud saundiga, mis ei üritanud ennast üle kogu festivali territooriumi suruda, vaid eeldas huviliste tulemist lavale lähemale. Afenginn ei piirdunud heietava jutustamisega, vaid näitas publikule ka oma muretut ja kiiret palet.

Liisi Koiksoni kontsert, mis muidu on päris ilus muusika, mõjus oma romantilises talvemeeleolus südasuvepäikse all pisut liiga tõsine ja natuke kohatuna, kõlades sootuks vähem saladuslikuna kui talvistel plaadiesitlustel. Õidepuhkevad õunapuud lavakujundusena näisid kuidagi kohatutena, sel ajal kui leebe suvetuul väljaspool kloostrimüüre juba laialt tiibu lehvitas.

Koiksoni laulude igatsevad ja elutõsised teemad olid muutunud äkki kaugeks ja vähevajalikeks, romantilise kava unistustelt oli salapära ära kadunud. Koikson märkis ka ise, et kahjuks pole neil vihma ja kuulaulude kõrval kavas ühtegi päikeselaulu, nii et lisapalaks valitigi “Kuu”. Koikson oli muidugi tubli ning oma “Väikese järve”laule esitas ta kenasti ja osvalt nagu ikka. Huvitav oli vaid märgata, kuivõrd esitamissituatsioon tegelikult muusika mõju muudab.

Festivalil näis olevat hulgaliselt publikut, kes ihkas eelkõige nautida festivalimelu ning võimalust muusika saatel kuskil vabaõhuplatsil logeleda, kui üksikkontserti nautida. Oli neid, kes pidasidki etemaks kuskil muru peal külitades õlut juua ja mitte lava ette kuulama trügida. Teiseltpoolt müüri kostev tausta-Koikson on aga hoopis vähem mõjusa efektiga, kui süvenenult jälgitud kontserdil.

Kuuba latinomuusikabänd Cubanisimo sobitus aastaaja ning ilusast ilmast põhjustatud lustlikkusega hoopis paremini. See oli energiline elurõõmus bänd, mis esitas suurepärast sütitavat tantsumuusikat. Kloostrivaremete kõrvale püstitatud lavaesisel lehvisid vinetavad tolmukeerised, mida innukad tantsusõbrad hoogsalt üles keerutasid. Bändiliikmete väsimatu naeratus peegeldus samaväärselt oma elurõõmsamat poolt avavate eestlaste nägudel.

Soomlaste Värttinä, mis kuulsust kogunud Viljandi Folkidel, rõõmustas fänne tugeva etno-folk kavaga. Tantsuhimulisi jätkus lava ette sellegi bändi esinemise ajaks, noored neiud vihtusid tantsu, nii et killustik lendas.
Õhtu lõpetamiseks said soovijad ennast ümber kolida Café Amigosse, kus esines ansambel Tulli Lum, mis esitas Eesti juurtega maailmamuusikat.