Mai Agan – muusika on elustiil

25. aprill 2016
Silvia Luik

Mai Agan on jazzmuusika maastikul inspireeriv, andekas ja särav tõusev täht, kelle jaoks muusika on eluarmastus, kirg, töö ja hobi. Tema sõnul on muusika kunst, mis ühendab kõiki inimesi, luues maailma, kus inimesed räägivad pigem südame ja hingega kui mõistusega.

Mai Agani oskus maalida muusikasse niivõrd palju erinevaid pilte on lummav. Kui ma kuulasin MaiGroupi debüütalbumit „Luv“, tulid mulle silme ette rännakud mägistel teedel ja ma tundsin vahelduvaid meeleolusid: alguses rahulolu ja rõõmu, millele järgnesid segadus ja raevukus, mis muutusid igatsuse alatooniga kurbuseks. Muusika sellel plaadil väljendab justkui rännakut eneses ja küsimustele vastuste otsimist. Tema teine album „You“, mis ilmus eelmise aasta sügisel, on tunduvalt küpsem ja kompaktsem. Mai esitas armastatud inimestest inspireeritud muusikat koos oma rootslastest ansamblipoistega Jazzkaare avapäeva teisel kontserdil.

Mai Aganiga vestles tema muusikukarjäärist ja loomingust Jazzkaare reporter Silvia Luik.

 

Kuidas Sa leidsid enda jaoks basskitarri? Ma lugesin, et Tiit Paulus oli Sinu juhendaja.

Just. Ma mängisin alguses 8 aastat viiulit ja Tiit Paulus õpetab Kuressaare muusikakoolis. Ta kutsus mind ühte Erko Niidu laulu viiulit mängima. Meie koostöö sujus imehästi, mistõttu pani Tiit kokku bändi 2+2=5, kust ühel hetkel lahkus bassimängija. Ma olin just enne seda näinud Tõnis Mägi 55. sünnipäeva juubelikontserdil mängimas Raul Vaiglat. Tema bassimäng lummas mind tohutult ja kui meil 2+2st bassimängija ära läks, mõtlesin selle ajendil, et hakkan ise mängima. Ja sellel hetkel, kui ma seda pilli puudutasin, tabas mind äratundmine, mis tekitas küsimuse, kus on see pill kõik see aeg olnud. See oli täielik armastus esimesest silmapilgust. Sellist emotsiooni mul viiuli ja klassikalise muusikaga ei olnud. Seega sai sel hetkel selgeks, et siit kulgevad meie teed basskitarriga koos. Ma pean tänama kahte meest: Tiit Paulust, kes mind jazzmuusika juurde tõi, ja Raul Vaiglat, kelle tõttu tekkis mul huvi basskitarri vastu.

 

Millele Sa mõtled, kui muusikat kirjutad?

Minu lood on alati kellestki inspireeritud. Mind inspireerivad inimesed ning nendega seotud situatsioonid ja mälestused. Ma arvan, et minu lugudes peitub väga palju igatsust, kuna mu perekond ja sõbrad on Eestis või maailma peal laiali. MaiGroupi uue plaadi „You“ ehk „Sina“ lood on kirjutatud inimestele, keda ma armastan, kes on mind inspireerinud, mind hoidnud ja keda mina väga hoian. See igatsus ja melanhoolsus pärineb sealt.

 

Kas Sind tabab Rootsis olles suur koduigatsus?

Kuna ma olen juba nii kaua Rootsis elanud ja mu karjäär on pigem seal, siis enamik minu tööd ja artistid, kellega ma tuuritan ja salvestan, on kõik Rootsis. Seetõttu tunnen, et mu kodu on Rootsis. Mu kodumaa on Rootsi, aga mu isamaa on Eesti. Loomulikult igatsen ma rasketel hetkedel, et saaks tulla tagasi lapsepõlve radadele uitama ja pea vanaema sülle panna. Ikka igatsen ja mõnikord ongi nii, et kui mitte miski enam ei aita, siis ma tean, et pean kõik pikalt saatma ja Saaremaale Leisi vanaema juurde porgandeid rohima minema – end kõigest muust isoleerima.

 

Kas selline käeline tegevus aitab Sul oma mõtteid korrastada?

Lapsepõlve radadele uitama minek on pääsemine reaalsusest, kuna lapsepõlv ei tule kunagi tagasi. Kõiki neid tegevusi, mida lapsepõlves vihkasin – marjade korjamine, peenarde rohimine, muru niitmine –, igatsen ma nüüd 20 aastat hiljem. Et vahepeal pillimängust puhata, tahan teha just neid asju, sest see viib tagasi muretusse lapsepõlve, mis jällegi inspireerib muusikat kirjutama.

 

Kas tunned erinevust, kui oled laval rootsi muusikutega või eesti muusikutega? Kuidas Sa neid võrdleksid?

Rootsi muusikutega olen ma mänginud väga palju, aga eesti muusikutega suhteliselt vähe. Kui ma Rootsi läksin, tundsin ühte erinevust küll: rootsi muusikud elavad laval üksteisele rohkem kaasa. Laval julgustatakse üksteist ja kui keegi mängib hea soolo, tunnustatakse teda kohe. Seda ma ei olnud Eestis kogenud. Loomulikult Eestis patsutatakse pärast kontserti õlale, aga võib-olla minul isiklikult on kergem sünergiat saavutada rootsi muusikutega, kuna nad on avatumad. Mind väga hoitakse Rootsis, ma olen muusikute ringkonda vastu võetud ja tunnen, et mind hinnatakse ja tunnustatakse.

 

Kuidas Sa võrdleksid muusiku elu Rootsis ja muusiku elu Eestis?

Neid on raske võrrelda, kuna Rootsi on niivõrd palju suurem. Seal on rohkem publikut, seega rohkem mänge. Kuna ma mängin seal päris kõvade artistidega, tuleb mul suvel kontserte ka näiteks Skandinaavia maades. Enamik mänge on küll Rootsis, aga mõned ka Taanis, Norras ja Soomes, kokku umbes 70 mängu. Eestis poleks seda võimalik saavutada. Kolme kuu jooksul on mul 86 tööpäeva, Eestis sellist asja lihtsalt ei oleks. Eestis oleks 3-4 mängu ja siis tuleks juba uue materjali kallal nokitsema hakata. Iseenesest on see ka väga hea, sest siis sa pidevalt arened ega saa loorberitele puhkama jääda. Rootsis on muidugi sama, sest loorberitele puhkama jäädes jääksid teistest muusikutest lihtsalt maha, kuna nad harjutavad metsikult. Kui sa parasjagu ei harjuta, siis mõtled ja räägid muusikast, kui sa ei räägi või mõtle sellest, siis kuulad muusikat – see ei ole lihtsalt töö, vaid see on elustiil.

 

Sinu esimese plaadi „Luv“ lugude pealkirjad on näiteks „Milarepa“, „The Eye of Ra“, „Alpha & Omega“, „362“. Kas need on seotud mingisuguste uskumuste või numeroloogiaga?

Mulle väga meeldib numeroloogia ja kõiksugu asjad seostuvad mul numbritega. Ma näen numbreid ja märke igal pool. Mõned peavad enne nägema ja alles siis hakkavad uskuma, teised jällegi usuvad ja siis hakkavad nägema. Mulle meeldib selline natukene sürrealistlik maailm, mulle meeldib lugeda idamaade kultuuride kohta ja mulle meeldivad budismi põhimõtted. Esimene lugu sellel plaadil on „Milarepa“, ma juhtusin lugema tema elulugu ja see inspireeris mind väga.

 

Mida Sa õppisid Milarepast?

Milarepa on tiibeti budismi üks tuntumaid jooge ja laulikuid, kes elas 11. sajandil ning kes läks erakuna mägedesse otsima hingerahu ja puhastama oma meelt. Me oleme kõik nii erinevad ja inimesed leiavad hingerahu erinevates asjades. Mõni leiab selle muusikas, mis on see, mida minagi otsin. Milarepast sai paljudele õpetaja ning siiamaani võtavad inimesed ette retki kohta, kus Milarepa mediteeris ja õpetas.

 

Kas see lugu on põimitud ka Sinu muusikasse?

Ma arvan küll. Just see igatsus hingerahu järele – nagu ma ütlesin, siis inimesed otsivad seda omal moel.

 

Kuidas oled enda jaoks leidnud numeroloogia? Ma mõtlen just seda plaadi peal olevat viimast lugu „362“.

Tead, see „362“ on ainus lugu, mille ma kirjutasin eelmisel plaadil koos kitarrimängija Calle Stålenbringiga, ja me harjutasime seda minu bassiklassis, mille number on 362. Ja kui me Callega seal ruumis seda lugu kirjutasime, siis mõtlesime, et mis me sellele nimeks paneme. Tuligi 362. Ja igal numbril on muidugi oma lugu ja sügavam tähendus.

 

Kui ma Sinu teist plaati „You“ kuulasin, tulid mulle iga loo puhul silme ette täiesti erinevad pildid. Kuidas Sa seda teed, kuidas Sa kõik need pildid muusikasse maalid?

Ma arvan, et see tuleb ilmselt sellest, et kõik need inimesed, kellest inspireerituna olen ma need lood kirjutanud, on väga erinevad isiksused, ja neid ühendab see, et ma neid armastan. Plaadi kolmas lugu „Wellspring“ ehk allikas, mis on kirjutatud Raul Vaiglale, kannab endas ideed, et me kunagi ei unustaks seda, kust me tuleme. Me oleme alati kuhugi teel, aga tuleb olla tänulik selle eest, kust me tuleme. Raul on inimene, kellele ma alati helistan, kui ma jälle Eestisse tulen. Hästi palju on neid, kes oma õpetajatest eriti lugu ei pea, aga mina ei oleks siin ilma oma õpetajate ja juhendajateta, kes on mind mu õpinguaastatel toetanud. Ma mängin selles loos fretless-bassi, kuna Raulil, ühel minu lemmikbassimängijal, on lihtsalt maailma kõige ilusam fretless’i toon.

Sellel plaadil on lugu „Sweet baby Sebastian“, mis on kirjutatud minu õelapsele, peagi kolmeaastaseks saavale väikesele kauboile. Tema tulek siia ilma keeras minu maailma täiesti pahupidi. Kõik lapsed on armsad, aga kui sa näed nii lähedalt kedagi nii ilusat, puhast ja rikkumata, siis õpid täiesti tingimusteta armastust. See on ilus ja on lausa uskumatu, kui palju selline väike tegelane võib meile suurtele inimestele õpetada.

Seal on veel lugu „Vaara-Unva“, mis on pühendatud minu vanaemale. Vaara-Unva on mu vanaema nimi. Ta on kange saare mutt, kes võib minuga metsas kangemat kraami tinistada ning järgmisel hetkel anda mulle flanellist öösärgi ja tekki peale pannes meieisapalvet lugeda. Ta on maailma kõige suurema südamega inimene.

Loomulikult on sellel plaadil veel lugusid abikaasale. Oma emale olen pühendanud loo „5th of May 1962“, mis on meie ühine sünnikuupäev, ainult aastaarv on teine (Mai sündis 1988). See on nii naljakas ja ebareaalne, et meil on isikukoodis ainult kaks erinevat numbrit, isegi neli viimast numbrit on samad.

Seal on ka lugu „Gregory“, mis on pühendatud mu parimale sõbrale Greg Leiszile, kes mängib Sebastiani loos pedal steel-kitarri.

 

Kuidas Sul õnnestus nii suure maailmanimega koostööd teha?

See lugu on täielik muinasjutt, mis paneb uskuma, et mingid asjad on siiski tähtedesse kirjutatud. Ma mängisin Stockholmi vanalinnas oma hea sõbra Doug Seegersiga. Mööda jalutas Greg, kellele ma jäin silma ja kõrva. Ta oli parasjagu Jackson Browne’i koosseisuga tuuril. Long story short – juba järgmisel päeval olin mina koos Jacksoni ja tema bändiga laval. Pärast seda oleme kontakti hoidnud, meist on saanud ülihead sõbrad. Mu esimene plaat meeldis talle väga. Võtsin julguse kokku ja küsisin Gregi käest, kas ta tahab mu järgmisel plaadil mängida, ning ta nõustus. Siiamaani suhtleme iga päev ja juba plaanime järgmiseid koostööprojekte. Praegu taotlengi USA greencard’i ja tööviisat, et septembris oma väga suurte lemmikutega sinna mängima minna. Greg on mänginud Joni Mitchelli, Eric Claptoni, Bill Friselli ja peaaegu kõikide mu lemmikutega. Ta on mulle väga palju uksi avanud ja olen selle eest tänulik.

 

Millised on Sinu ja MaiGroupi edasised plaanid?

Anname MaiGroupiga kevadel veel paar kontserti Rootsis, suvel tuuritan Skandinaavias ja tegelen oma USA tööviisaga, septembris plaanin mõneks kuuks sinna sõpradega mängima minna. Sügisel pean ka Rootsis olema, kuna hakkame tegema plaati minu ühe teise bändiga Agan/Broström Spirit, mida ma vean ühe teise helilooja, arranžeerija, saksofonimängija Håkan Broströmiga. Järgmisel kevadel pean ka kooli lõpetama, siis vaatame edasi, mis elu toob.

Aga MaiGroupile ma juba kirjutan uuele plaadile lugusid – nad lihtsalt tulevad, mis ma teha saan (naerab).

 

Kui esimesel plaadil „Luv“ olid n-ö eneserännakud, teisel plaadil „You“ lood teistest, siis milline tuleb kolmanda plaadi kontseptsioon?

Võimalik, et mõlemat – endasse ja teistesse vaatav. Võib-olla hoopis maailma vaatav. Eks pärast paistab. Eks on needki lood inspireeritud inimestest, keda ma armastan, ja tore on see, et neid inimesi tuleb juurde. Loomulikult inspireerib ka see, kui keegi sulle haiget teeb. Aga MaiGroupi viimasel plaadil on lugu „Forgiveness is for the Strong“ – ma tahaksin nii väga, et inimesed andestaksid teineteisele rohkem, et me hoiaksime ja armastaksime teineteist rohkem. Selles on väga suur vabanemine.

 

Intervjuu Mai Aganiga

22.04.2016 Punases Majas

 

Kontserdi fotosid vaadake siit.