Maian Kärmas

23. juuni 2010

Inspiratsiooniallikaks nimetab ta elu ennast – see kõlab ehk trafaretsena, ent lähemal vaatlusel pole seda sugugi: nimelt just argistest trafarettidest tahab Kärmas oma lauludega üle olla.

Maian Kärmasel on erakordne tämber, mille sarnast ei ole ma seni ei Eesti ega muu maailma vokalistide seas kohanud. Seda paradoksaalsemal kombel on Maian rõhutanud, et lauljaks ta ennast ei peagi ning näeb oma suuremate teenetena pigem laulutekstide kirjutamist.

Sellest hoolimata on Maiani “Tuigutulede” plaati endiselt meeldiv kuulata mõnes kohvikus mängitavat, mida aeg-ajalt ikka juhtub. Ei oskagi täpselt kirjeldada, mis mind meie pikka aega kulisside taha varjunud lauljanna hääles võlub – ei saa ju Kärmase puhul rääkida suurest hääleulatusest ning ka madalamad registrid pole tema tugevaim külg.

Nüüd siis on väljas Maian Kärmase teine plaat “Õnneleid”. Möödunud on kuus aastat ja selge, et vahepeal on nii mõndagi muutunud. Eelkõige muidugi artistis endas – eks lisandunud ole küpsust ja elutarkust, ent tuum on jäänud siiski samaks. Kärmas on omaenese sõnade järgi endas hea, sooja ja turvalise koha taas üles leidnud ning see on loomult pigem tagasihoidlikul Maianil võimaldanud taas omaloominguga välja tulla.

“Ega ideed ei ole nagu toidukraam, mida peab minema poest juurde ostma, kui külmkapp tühjaks saab,” on Maian öelnud, vihjates sellele, et häid loomingulisi impulsse leida on raskem kui supermarketite kaubakülluses õiget valikut langetada. Inspiratsiooniallikaks nimetab ta elu ennast – see kõlab ehk trafaretsena, ent lähemal vaatlusel pole seda sugugi: nimelt just argistest trafarettidest tahab Kärmas oma lauludega üle olla. Maian oskab häid laulusõnu kirjutada ja sõnad on tema jaoks tõepoolest sama olulised kui muusika. Ta on öelnud, et soovib, et inimesed väärtustaksid tööd, mis peitub sõnade kirjutamise taga.

Plaadi “Õnneleid” muusikal pole küll algselt tõenäoliselt džässiga midagi pistmist olnud, kuid tänu Eesti parimate arranžeerijate nagu Raul Söödi ja Siim Aimla abistavale käele on CD-le antud küllaltki džässilik ilme ning mitmel pool avaneb võimalus nautida meie džässmuusikute soolosid, mille poolest paistab eriliselt silma noorim sideman Joel Remmel.

Maian on kirjeldanud muusikat kui õnnelikku, lihtsat ja elujaatavat, siin-seal on see ka küllaltki melanhoolne ja minoorne. Lõbusat särtsakust tuleb tikutulega taga ajada ja ehk vaid pala “Tantsime” puhul kruvitakse tempo korraks kõrgemale. Ent ilma selle erilise poolaeglase-poolkiire atmosfäärita poleks Maian enam Maian.

Autor Ivo Heinloo

Koosseis:
Maian Kärmas – laul
Siim Aimla – saksofonid
Ain Agan – kitarrid
Joel Remmel – klahvpillid
Marti Tärn – bass, kontrabass
Tõnu Tubli – löökriistad, trummid