MaiGroup – muusikasse kätketud armastus

21. aprill 2013
Kaarel Kärner

Harva veab jazzkollektiivi noor bassimängijast naine. MaiGroup paistab juba üksnes sellega silma. Nimelt on andekas Mai Agan enda ümber koondanud noored Rootsi jazzmuusikud ja veab seda meestekampa veenvalt. 20. aprillil toimus NO99 jazziklubis MaiGroupi debüütalbumi “Luv” esitlus. Õhkkond oli harukordselt soe ja kodune, paslik ühe muusikalise sisekaemuse ettekandeks. Armastusest tiivustatud heliloomet käis kuulamas Kaarel Kärner.

Mai Agan on komponeerinud mitmetahulise ja detailiderohke albumi. Läbivaks jooneks on fusion‘lik kõlapilt, kuulda on haaravaid motiive ja huvitavaid harmooniaid. Tema muusika keskseks narratiiviks on armastus oma mitmekülgsuses.

Kontserdi käivitas mahedalt voolav “Milarepa”, mida vedas saksofoni ja kitarri harmoneeruv kahekõne. Etteaste esimene pool oligi valdavalt juhitud saksofoni ja kitarri sünergiast, sekka ka Mai Agani delikaatselt esitletud virtuooslikkust basskitarril. Sõna said kõik bändiliikmed, kompositsioonide juhtrollid olid balansseeritult jaotatud instrumentide vahel. Kedagi ei toodud liialt esile, kuid ohjad olid siiski Agani käes. Kava kolmas lugu “BeNight” kuuluski täielikult Mai Aganile, kes selleks puhuks haaras krihvideta bassi ning demonstreeris sujuvalt voolavaid bassikäike, mis vürtsitatud pehmete vibratodega. Sellele järgnes hoogne fusion-pala “Lost and Found”, mis algas Chick Corea suurteost “Spain” meenutava introga. Kava esimene pool lõpetati sentimentaalsel saksofonimeloodial rajaneva looga “January Dedication”.

Tundsin, et kontserdi teises pooles oli kollektiiv käivitunud, minetanud alguse rabeduse ja mängis uuel tasemel ning uue energiaga. Märgatav oli intensiivistunud dialoog klaveri ja bassi vahel. Teises pooles kõlas ehk kogu albumi tugevamaid kompositsioone “362”. Ehe fusion-pala, milles kitarr ja bass ühilduvad huvitavate harmooniatega. Viimase loona Agani loomingust kanti ette “Hilton Dance”, mida oma meeldejääva bassikäigu tõttu võiks lugeda ka plaadi hittlooks. Otsad tõmmati kokku hoogsa interpretatsiooniga Allan Holdsworthi loost “Fred”.

Nii nähtud kontserdi kui ka esitletud plaadi puhul on meeldivad neis kätketud tasakaal ja mitmekesisus, nooruslik värskus ja ehedus. Lauludes on esindatud nii intensiivsem energia kui ka seesmine rahu. Mai Agan jagas publikuga oma loomingu tagamaid, kirjeldas oma isiklikku suhestumist kõlanud materjaliga – see lisas elamusele annuse ehedust ja siirust, tekitas publikuga hea sideme.

Kontserdil ei jäänud kahtlustki, et Mai Agan on selle kollektiivi liider. Temast õhkus kindlust, ta tunnetas oma instrumenti väga hästi ja liitis ansambli tervikuks. Björn Arkö saksofonifraasid ja Calle Stålenbringi kitarrikäigud moodustasid võluvaid harmooniaid ja haaravaid motiive, seda eriti aeglasemates palades. Intensiivsemates lugudes olid nende soolod ülevoolavad ning oma väljendusrikkuses kippusid kohati varjutama meloodiate keskset telge. Sellegipoolest ei jäänud kahtlustki, et tegu on andekate ja lootustandvate noorte muusikutega.

Mai Agan on saanud väga noorena hakkama suure asjaga. “Luv” on intiimne ja kõnetav. Hea alusmaterjal, millele edasist muusikat rajada ja millele tuginedes küpseda. MaiGroup on küllaltki lühikese ajalooga kollektiiv ja neis on küpsemisruumi, kuid liikmetevaheline keemia on juba olemas. Pakub vägagi huvi, milline on nende olek ja kõla näiteks viie aasta pärast, kui muusikaline tunnetus on jõudnud settida ja veelgi areneda. Jään ootama. Suurepärane algus igatahes!

MaiGroup NO99 Jazziklubis 20. aprillil kell 22.00

Koosseis:
Mai Agan – bass
Björn Arkö – saksofon
Rasmus Lindelöw – klaver
Calle Stålenbring – kitarr
David Lännerholm – trummid