Manu Delago – muinasjutumuusika majakas

21. september 2017
Liina Hints

Manu Delago muusika on kui meloodiarong, mis sajal pehmel vilel vilistades jõudumööda hoogu kogub ja nii suure kiiruse saavutab, et sõitjad selle kogemuse kõiki tahke vaevu hoomata suudavad. Tuulekiirusel vihiseb rong läbi mäekurude, kõrbe, külma ja paduvihma, et hoog maha võtta siin, Läänemere ääres. Alles nüüdseks pehmenenud vilede saatel mõistavad reisijad, et see imeliselt peadpööritav sõit on läbi saamas – süda kihutab aga endisel kiirusel.

 

Udusegusesse valgusvihku astub esialgu ainult üks kogu. Ta võtab istet ja asetab põlvedele trummi. Igal silmapilgul lööb õhk kumisema mahemagusatest hang’i-helidest, igas löögis omaette soojus ja vaevukatsutav igatsus. Kord aeglased, kord tempokad rütmikombinatsioonid, mille virtuoosne mängija paralleelselt kolmel trummil taltsaks teeb, ja meloodiate uskumatu mitmekesisus tõestavad kuulajaile, et nende silme ees on tõepoolest Manu Delago, üks maailma osavamaid hang-trummi mängijaid. Muusika kasvamise alus on sedapuhku ajavool: mida sekund edasi, seda elavamaks muutuvad helid, seda keerukamaks mäng ja joobnumaks kuulajad. See on muusika, mis aitab vaadata sügavamale endasse ja näha silmapiirikumerusest kaugemale.

 

Peagi liituvad siidiste trummihelidega klaveriharmooniad ja teravad löökpillid. Taas tõestatakse publikule, et selles musikaalses unenäomaailmas ei ole piire; et pehmehääleline hang võib kõuena kõmisema lüüa ja ühe instrumendi kõla mänguvõttest olenevalt erineda kui maa ja ilm. Isa Kurzi selge, hõbedane hääl põimub vaimustavalt Delago trummimänguga ja vastandub Norzi elektroonikaelemendile. Kohtuvad kaks maailma: loomulik ehk akustiline ja tehislik ehk elektrooniline. Kohati kogub muusika nii võimsaid tuure, et publikul on raske selle arvukaid tasandeid aduda. Ometi saab kuulajaist fantastiline kõlapind tormise helimere tõusudele ja mõõnadele: igale vaikusele järgneb kõrvulukustav aplaus, igale aplausile kõrvulukustav vaikus. See on muusika, mis justkui polekski päris – tundub, nagu ei suudaks ükski pill kumiseda nii mahedalt ega ükski kõri laulda nii heledalt.

 

Imetabaseks ei osutu mitte ainult muinasjutumuusika, vaid ka sellega vahelduv jutulõng: imetlusega soovib Delago õnne ühele oma armastatuimale heliloojale, samal päeval sünnipäeva tähistanud Arvo Pärdile – õigupoolest pühendatakse talle terve lugu. Kohati annavad trio uusimalt albumilt „Metromonk“ pärit palad aset vanematele palavalt armastatud lugudele, vahepeal lipsab jutu sisse mõni eestikeelne viisakusväljend. See osa publikust, kes külastas Manu Delago kontserti 2015. aasta Jõulujazzil, ootab seekord kannatamatult mõnd vaimukat vahepala, mida eelmisel kontserdil oli rohkem kui üks. Pettuma ei pea keegi: kontserdi emotsionaalne kulminatsioon leiab aset siis, kui Delago ja Norz julgustava noogutuse järel hambaid pesema hakkavad – seda mitte niisama, vaid rütmikalt, vahepeal sülitades, puristades, korisedes. See on muusika, mis paisutab hinge ja paneb südame rõkkama.

 

Manu Delago Handmade on justkui muinasjutumuusika majakas, mis kõrgub reaalsuse ja fantaasia piirimail, heites oma loominguga valgust maailmale, mis pole käegakatsutav, ent mida siiski oma meelte piirimail tajume. See on maailm, kus näeme korraga sügavamale sisse ja kaugemale silmapiiri taha.

 

Manu Delago
11. septembril 2017 Kumu auditooriumis

Koosseis:
Manu Delago – hang, elektroonika
Isa Kurz – vokaal, klahvpillid, elektroonika
Chris Norz – löökpillid