Manu Dibango kui afrorütmide ilmavallutaja

20. märts 2004

Aafrika on rütmivarade poolest maailma rikkaim riik. Sealse muusika üks läbi aegade suurimaid staare on aga kamerunlane Manu Dibango.

Aafrika on rütmivarade poolest maailma rikkaim riik. Sealse muusika üks läbi aegade suurimaid staare on aga kamerunlane Manu Dibango, kellel Berk Vaheri sõnul lasub suur osa vastutusest ka tänase klubikultuuri palge eest.
Kameruni saksofonivirtuoos Manu Dibango on vähemasti rütmifriikide jaoks üks suurimaid staare, kes kunagi Jazzkaarel käinud – tänase klubikultuuri afrovaimustuse juured on suurelt jaolt just Dibango muusikas.
Nigeerlase Fela Anikulapo Kuti kõrval on Dibango olnud teedrajavaks aafrika kõlatraditsioonide ja diskoteeke raputava funki sulandajaks, kuid samas on Dibangol ka pikk jatsumehe staaž.

Kolinud 1950ndail Pariisi ja seejärel Brüsselisse, viljeleski Dibango esialgu valdavalt jazzi. Plaadistama hakkas ta aktiivsemalt alles 1969 – paari aasta jooksul ilmus temalt hulk singleid, mitmed neist ka pseudonüümide all.
1972. aastal üllitas Dibango albumi “O Boso”, mis mõningate muudatustega ilmus järgmisel aastal uuesti nime “Soul Makossa” all.
Albumi rabavalt lihtne (ja lihtsalt rabav) nimilugu “Soul Makossa” ongi Dibango ülemaailmseks visiitkaardiks. Üllataval kombel polnud see hitiks plaanitudki – pala oli kiiruga tehtud B-pooleks singlile, mille põhilooks oli hoopiski teemaviis Aafrika karikavõistlustele jalgpallis.
Maailmahitiks mängiti “Soul Makossa” diskoajastu hakul New Yorgis, kus pala avastajaks oli eksperimendialdis kettaguru David Mancuso, tippklubi Loft valitseja. Kaugeltki mitte kõik eksootilised diskomenukid ei leia raadiotes sooja vastuvõttu, kuid Dibangol oli ka ses osas õnne: WBLS FMi diskori Frankie Crockeri eestvõttel paiskus “Soul Makossa” ka klubiurgudest kaugemale.
Sündis küllaga kaverversioone (Aafrika enda artistidest mainigem Babatunde Olatunji ja The Gaytonesi töötlusi) ning plagiaategi (näiteks itaalia filmihelilooja Armando Trovajoli “Sessomatto”; ka Michael Jackson näpistas “Soul Makossast” tükikese oma hitti “Wanna Be Startin’ Somethin’”).

Dibango ise reisis rohkesti, tegutsedes 1970ndail nii Ameerikas, Euroopas kui Aafrikas ning isegi Jamaical, kus koostööpartnereiks olid muuhulgas reggae- ja dub-võlurid Sly Dunbar ja Robbie Shakespeare.
Manu Dibango mõjukamate albumitena ongi nimetatud tolle perioodi taieseid “Super Kumba” (1974), “Africadelic” (1975), “Manu 76”. Debüütplaadilt on lisaks nimiloole leidnud suuremat menu ka “New Bell”, millest on üllitanud oma tõlgenduse eksootilise maiguga lopsaka kvaliteet-house’i esiduo Masters At Work.
Jõulise, särtsaka ja väga avara maitsega kontsertesinejana-külalismuusikuna on Dibango tänini laialt taga nõutud.

Bashment Kingz Sound
Keerutab plaate enne Manu Dibano esinemist Sakala öölaval
Lahti seletatult on see Ringo Ringvee ja Tarrvi Laaman, kes Eesti reggae-pioneeridena tegutsenud juba aastaid: Nende ja Jazzkaare teed ei ristu esimest korda. Muusikavalik, mis vastavalt publikule ja meeleolule liigub klassikalistest reggae-rütmidest kuni viimaste dancehall-hittideni ja kariibi soca karnevalirütmideni võib pakkuda nii äratundmisrõõmu kui ka üllatusi. Lisaks klubi-dj’ks olemisele juhivad Tarrvi ja Ringo reggae-teemalisi raadiosaateid – Tarrvi EnergyFM-is saadet “Two Sounds” ning Ringo saadet “Reggae Power” Raadio 2-s ja “Ringo Soundsystem” Soome raadiojaamas YleX.