Manu Dibango naudib iseennast

25. aprill 2004

Aafrika muusika superstaar räägib oma armastusest muusika ja kuulajate vastu. Ta tuli Jazzkaarele jagama muusikaarmastust,

Reedel, 22. aprillil Sakala öölaval hiilgava kontserdi andnud maailmakuulus saksofonist Manu Dibango võttis esinemise kokku ühe sõnaga “Love”. Armastust jaja ennastunustavat tantsimist sel õhtul jätkus. Lõunamaiste rütmide ja eheda jazzeistusega meelde jäänud Dibango pidas oluliseks hoolitseda ka inimeste kehade eest, luues öölaval sellise õhkkonna, et ligikaudu 1100st kuulajast suutis vaid mõni oma keha paigal hoida. “See teeb mind õnnelikuks, kui inimesed tantsivad,” jäi 71aastane noorusest pakatav Dibango kontserdiga rahule.

Pärast kontserti vestles Manu Dibangoga Anneli Lepp Jazzkaare pressikeskusest.

Suhtlesite publikuga mitmes erinevas keeles. Paljudes keeltes te suudate rääkida?
Dibango naerab muhedalt: Prantsuse keelega on hea asi, et kui seda oskad, siis on kerge ka paljusid teisi keeli omandada. Ma räägin aafrika, hispaania ja inglise keelt. Veidi itaalia keelt. Muusika keelt räägin kõige paremini.

Kui teil oleks vaid kolm sõna, et võtta kokku tänane kontsert, siis millised need oleksid?
Dibango asetab käed südamele: Mul on üks sõna – “love”. Me mängime oma muusikat armastusega ja armastust tulime siia ka jagama – muusikaarmastust publikuga.

On see muusikaarmastus, mis on need inimesed kokku toonud, kes teiega musitseerivad? Palun rääkige neist pisut.
Need on väga värvikad inimesed. Eelkõige on värvikas nende muusika. Muid värve me bändis ei tunne. Need inimesed panevad muusikasse nii palju armastust, et see saab värvikas. Kõik bändiliikmed on erinevatest maailma osadest pärit, neil on pisut erinevad tunded ja mõtted, mida nad muusikasse tahavad panna. Nad on Kongost, Kamerunist, vokalist on Hispaaniast, klahvpillimängija elab küll Prantsusmaal, kuid ta juured on Alzheerias… Väga huvitav seltskond.

Teie juured on Aafrikas, aga elate Prantsusmaal. Mida peate oma koduks – kuhu kuulub teie süda?
Mu süda on igal pool, kus mängin. Seal, kuhu mind kutsutakse ja mu muusikat armastatakse.

Aafrika on rütmidelt maailmas kõige rikkam. Teis on neid nii palju, lisaks vel veidi Ameerikast ja Euroopast… Teid võib mõnes mõttes pidada maailma rikkaimaks meheks…
Dibango naerab kelmikalt pikka aega, siis jääb tõsiseks ja vastab: Ma ei mõista tegelikult rikkuse tähendust. Kogemustelt võibolla tõesti olen rikas. Beat on osa sellest, mida armastan ja mis teeb mind õnnelikuks. Kogemused annavad mulle võimaluse ennast nautida. Aga… Ma ikkagi ei tea, mis on rikkus. Kui sured, võtad niikuinii endaga kaasa vaid oma keha, kas pole nii?
Rikkus tähendab minu jaoks seda, et midagi on tasakaalust väljas. Mul ei ole. Olen kõigest muusik ja naudin muusikas iga hetke. Ja seda, et saan seda teistele pakkuda.

Pakute inimestele muusikat, mida te vastu saate?
Dibango plaksutab: Aplausi. Ma toitun aplausist. Saan tunde, et keegi on õnnelik, kui ta kontserdilt lahkub ja naeratab. Kasvõi viis minutit. Minu jaoks on maagia, kui inimesed tantsivad – see teeb mind õnnelikuks.

Teie muusika paneb inimesed igalpool maailmas tantsima?
Igal pool. Tõesti. Igal pool. (Dibango naeratab rahulolevalt.)

Siis olete üks õnnelik mees.
Hingelt küll. Inimesed räägivad ju alati hingest ja kehast. Keha jäetakse tihti unarusse. Mina ei ole mingi intellektuaal, ma hoolitsen oma muusikaga ka inimeste kehade eest. Keha tahab tantsida. (dibango naerab taas, ja päris pikalt.)

Uskuge, teie muusikal on palju pakkuda ka hingele.
Aitäh!