Kontserdikaja: Marc Ducret: ma ei mängi seda, mida kuulda ei taha

30. november 2003

Esmaspäeval 19. aprillil kell 10.00 kogunesid andunumad jazzifännid Muusikaakadeemia saali, et saada osa Marc Ducret´ workshopist.
Ducret on iseõppinud pillimees, kel ei ole kunagi kombeks kellelegi öelda, mida peab tegema. Ta eeldab ka teistelt samasugust tolerantsi. Tema sõnutsi peab muusika tulema seest poolt, südamest.

Olles omandanud tehnilised oskused, tuleb edaspidi keskenduda muusikale, iseenese otsingule, on kitarrist veendunud. Et mängides ei oleks see kitarr, mis häält teeb, vaid meie ise. Kohtumine publikuga oleks nagu enesetutvustus. Kuid kui liiga palju üritad, siis see ei õnnestu.

Vahepeal küsib Ducret ka workshopile tulnuilt, kas kellelgi on küsimusi, üritab vestlust arendada, kuid alguses on kõik suhteliselt tagasihoidlikud.
Ducret arvates pole hea arendada ainult ühte stiili. Sealjuures rõhub ta ikka ja jälle, et see on loomulikult tema arvamus. Kellegi kopeerimine on “halb maitse”. Mõnd tuntud artisti jäljendades võib temalt õppida mingeid tehnilisi nõkse, kuid keegi ei saa ise muutuda samasuguseks.

Ducret on kirjutanud ka lugusid. Eestis esineva trio lood on ka enamikus tema kirjutatud. Bändi puhul hindab ta seda, kui kõik liikmed suhtlevad omavahel avatult, tehakse üksteisele selgeks, mis eesmärk on kollektiivil. Sest kui ühele on koos mängimine elueesmärk ja teisele pelgalt hobi, on parem seda kohe alguses teada.
Harjutamisest tähtsamaks peab ta seda, mis tuleb seestpoolt. Pigem viibib ta mõnd aega kitarrist eemal, siis mõne aja pärast võtab kätte ja nö laseb kõik välja, kui harjutab mitmeid päevi järjest. Selle peale tõstetakse Muusikaakadeemia publiku hulgas häält: “Kuidas ei harjuta?! Harjutama peab palju ja veel rohkem!” Ducret naerab selle peale kavalalt ja ütleb, et ta saab aru, et siin on palju õpilasi ja õppejõude, kes oma õpilasi harjutama ärgitada tahavad. Harjutama peab, kuid eelkõige tuleb teha muusikat, täiendab Ducret oma mõtet.

Ducret haarab vahepeal ka pilli ja mängib tõeliselt isikupärase ja virtuoosse tüki. Hiljem kommenteerib, et see polnud just väga musikaalne olukord mängimiseks ja et ta oli päris närvis. “Ma ei mängi seda, mida ma kuulda ei taha,” ütleb Ducret kokkuvõtvalt enda iseloomustamiseks. “Miski pole vale, kui see on SINU!”

Lõpetuseks kutsub ta kõiki samal õhtul toimuvale kontserdile ja kiidab Eesti publikut, kes tema arvates kuulab muusikat avatumalt kui mujal, kus nad on esinenud. Eesti publik tuleb hiljem ka kommenteerima, mida nad sellest muusikast arvavad.

Marc Ducret´ workshopil käis Kaisa Tahlfeld.