Marc Ducret muutus osaks jutustusest

05. veebruar 2012

Jazzkaare talvehooaja avanud kitarrist Marc Ducret on pika lavapraktika jooksul olnud seotud erinevate projektidega. Talvejazzile endis ta seekord avapaugu solistina.

Meeleolud kontserdist võtab kokku Jazzkaare veebireporter Tea Klaas.

Ducret’ kava, nimeks “Tower”, oli inspireeritud Nabokovi romaani “Ada” sündmustest ja tegelastest. Ducret’ ülesastumine kujunes monoetenduseks, milles elasid oma elu, toimetasid oma toimetusi, tundsid oma kirgi romaani “Ada” tegelased, aga ka mees ja tema kitarr(id) ning tema kümme sõrme, jalast efektipedaalil rääkimata. Ducret jutustas lugu, kuid muutus ühtlasi ka üheks osalistest.

Kui uskuda ajakirjandust, paistab Ducret’l olevat jazzimaailma omapead kõndiva kassi ehk traditsioonidest kõrvalehoidja kuulsus. Ta ei tahtvat kedagi tsiteerida ja tegevat kõike omamoodi. Konserdimulje põhjal julgen pigem väita, et ta armastab kõiki muusikastiile ja ei raatsi ühtki neist tsiteerimata jätta. Olles kestuselt kohati pea sümfoonilise pikkusega, pakkusid Ducret’ improvisatsioonid nii helikeele kui ka stiili osas värskendavat mitmepalgelisust. Mõnigi kuuldud helilõik oli malbelt kaunikõlaline kui romantiline armastuslaul, sealsamas sai kuulda äkilist flamenkolikku rütmilist pulseerimist parema käe rasqueado toel; staatiline vaikelu vaheldus atonaalse mürgeldamisega ja rägastikulist medikaga löödud pulsivabadust täiendas tüüne sõrmedega näpitud polüfoonia.

Vahepeal tekkis koguni tunne, et artist on kaardistanud romaanis leiduvad emotsioonid ja leidnud igaühe jaoks iseloomuliku võtte kitarrimängutehnika laialdaste võimaluste seast. Seda tunnet süvendas veelgi medika- ja sõrmetehnika pidev vahetumine kogu kontserdi jooksul.

Viimati astus Ducret’ Eestis üles 2007. aastal, lavakaaslasteks Bruno Chevillon ja Eric Echampard. Seekord siis üksi, sundides saalitäit rahvast end pingsalt silma ja kõrvaga jälgima.

Kontsert
1. veebruaril 2012 Von Krahli baaris
Marc Ducret