Mari Kalkun

10. jaanuar 2011

Mari Kalkuni “kodus ema juures”, “Tartu muusikakooli klassis nr 12” ja mujal hubases atmosfääris salvestatud lood kõlavad siiralt ja soojalt, täieliku vastandina kõrgtehnoloogiliste stuudiote hüperproduktsioonile.

Kui mõne artisti puhul mõjub muusika lo-fi kõlakujundus ja “kodukootud” vormistus (mis on hetkel kaunikesti moes) kultiveerituna ja võltsilt, siis Mari Kalkuni “kodus ema juures”, “Tartu muusikakooli klassis nr 12” ja mujal hubases atmosfääris salvestatud lood kõlavad siiralt ja soojalt, täieliku vastandina kõrgtehnoloogiliste stuudiote hüperproduktsioonile. Ühesõnaga kodune musitseerimine sõna otseses tähenduses, heas mõttes ebatäiuslik, alasti ja minkimata. Album on ka ühe laulja ja laululooja suuremõõtmeline portree, sest kõrvalist abi kasutab Mari Kalkun minimaalselt, saates end ise kitarril, klaveril, akordionil ja kandlel. Kõrvalist abi leiab ta eelkõige laulutekstide kokkupõimimisel, allikateks rahvaluule ning mitme põlvkonna eesti luuletajate värsid. Mitu teksti on võro või seto keeles, mis on minu jaoks, kellel pole Lõuna-Eestiga lähemat sidet ega suhet, omamoodi salakeel. Aga seegi lisab lummust, pooltoone ja salapära, mis Mari Kalkuni väljenduslaadi iseloomustab.

Klaveri saatel lauldud lugudest on kaunimad avalaul “Loomine” Artur Alliksaare tekstile ja teadmata autori luuletusele loodud habras “Maalapsekas”. Kitarriga on plaadile lauldud rahvalaul “Undsõn ilman” (mis on kindlasti paljudele tuttav Cyrillus Kreegi suurepärases kooriseades) ning läbinisti omaloominguline “Hommikuvalge”, mis poeb eriti sügavale kõrva sisse. Akordion lisab muusikale maisema ja kannel eeterlikuma mõõtme. Albumit tasub kindlasti kuulata otsast lõpuni, meeleolude sisse minnes ja esitajaga kaasa mõeldes, tundes ja hingates.

Joosep Sanga arvustus on ilmunud ajakirjas Muusika