Maria Faust Group

07. märts 2009

Taanis elava ja Saaremaalt pärit saksofonisti muusika on elus, pulbitseb ja liigutab hea energiaga. Väga hea debüütplaat.

Otsustade piiritaguste reageeringute järgi, on Maria Faust üks eesti uue jazzipõlvkonna lootustandvamaid muusikuid – temas on energiat ja potentsiaali.
“Bitchslap Boogie” on plaat, kus muusika autoriks on bändiliidrist saksofonimängija, kes on ühtaegu nii soo- kui rolliteadlik. Kolmekümnendates Saaremaa naine on tugevaloomuline tüüp nii grupijuhi kui muusikaloojana.
2002 jättis Maria Faust pooleli õpingud Eesti Muusikaakadeemias, kus temast pidanuks saama koorijuht-dirigent. Ta läks Taanimaale, Esbjergi konservatooriumi jazzmuusikat õppima. Magistripaberid sai ta sealt 2008. aastal. Selleks ajaks oli tal omanimeline ansambel tegutsenud juba mitu aastat ning neid oli siis nähtud ja kuuldud esinemas ka Jazzkaarel.
Mullu osales Maria ja Euroopa Ringhäälingute Liidu noorte bigbändis, mis tegi rea kontserte Euroopas ning jõudis lõpuks otsaga välja ka Hiinasse.

“Bitchslap Boogie” on pealkirjana väljakutsuv. Kui sõna “Backslap” vasteks annab sõnastik “õlalepatsutuse”, siis sõnaga “bitch” saame hoopis teistsuguse assotsiatsiooni. Ja püüdke vaid öelda, et selles kõiges pole ka annus muiet või huumorit. Plaadi nimilugu, ühtlasi ka avapala, väänleb ja käänleb, vingerdab ja lärmab – krigistab, vigistab, buugitab vapralt ja hiilib salalikult.
Maria Fausti muusika, mida esitab kaheksaliikmeline ansambel, on vaheldusterohke. Lood nagu jutustaksid oma pidevas liikumises arenguga alati mingit lugu, kuid millest täpselt käib jutt, jääb suuresti kuulaja fantaasiate otsustada.
Vahel on mõtetele pealkirjaga suund osaliselt ette antud, mõnikord viib sõna tähenduse usaldamine aga kuulaja täiesti rappa. Näiteks lugu pealkirjaga “Neitsid trimmivad oma pihta” või “Uued püksikud ja saapad” või “Tantsi, tantsi” või “Üksildane naine”.

Selge on ka see, et Maria Faust on mõnuga kuulanud vabaimprovisaatoreid ja nende kaosesse sisenevaid ning sealt väljuvaid pikki abstraktseid heliheietusi. Ühes leheintervjuus andis ta mõista, et mõnus meelelahutusmuusika võiks olla näiteks midagi Peter Brötzmannilt.
Kui keegi veel mäletab 90ndate algusest seda aega, mil kogu oma elu jooksul publikut šokeerida üritanud Peter Brötzmann esines koos oma kolleegidega Pärnu Fiestal, siis peaks meenuma ka tema sealsed heliorkaanid, kriiskavad saksofonid ja keha sajas suunas rebestavad rütmipöörised.
On selge, et Mariale on see tuttav – kuid ta kasutab seda kui vürtsi või lisandit oma kompositsioonides.
Just kompositsioonid – grupi liidri loodud heliliikumised – moodustavad plaadile tugeva selgroo. Neid kompositsioone kuulates saab ka selgeks, kuidas on see võimalik, et üks saksofoni mängiv daam suudab juhida pillidega meestekarja ja need talle kuuletuvad, mängides TEMA muusikat.
Eks sama on teemaks ka näiteks Carla Bley bigbändi puhul. Või Maria Schneideri bigbändiprojektides. Nendel naistel on loomingulist väge – nende loodud muusika on huvitav. Ja kui keegi on mingis tegevuses väga enesekindel, võtab endale vastutuse, andes mõista, et ta teab täpselt, mida ja kuidas tuleb teha, siis on see argument.
Arvatagu mida tahes jazzmuusikute kõrgendatud individuaalsusest ja muusikuegoismist, on enamik muusikuid ikkagi inimestena seda tüüpi, kes järgnevad endast tugevamale, targemale ja andekamale. Kõik ei ole bändiliidri tüüpi, kuid nad võivad olla suurepärased kollektiivis olijad-semud ja koosmängijad.
Plaadi kuulamine veenab, et Maria Faust teab selgesti, mida ta teeb ja millist sihti taotleb. Vabavormiliste lõikude raamiks on tal alati huvitavalt komponeeritud arendused. Tal on kompositsioonides hea dünaamikatunnetud, ta oskab mängida aja kulgemise tempodega, suudab kergitada ühismängimise energiat kõrgetesse ja väga kõrgetesse kuhilatesse, tekitades häid kulminatsioone. Ja kaheksa muusikut kõlavad nagu orkester, mis tähendab, et instrumentidele on terviku suhtes leitud õige rakendus ja roll.
Grupi MySpace-lehel loetleb Faust oma mõjutajaid-eeskujusid. Seal on selliseid nimesid nagu meister-arranžeerija-bigbändihelilooja Gil Evans, Charles Mingus, Šostakovitš, Arvo Pärt, Frank Zappa, Steve Reich, Ornette Coleman, Django Bates, Nick Drake, Carla Bley, Radiohead jne jne. Ta on neid kõiki kuulanud, nende meetodisse süvenenud ja püüdnud sellest kokku panna midagi enda oma. Me peaksime just seda eeldama, kui niisugust nimekirja näeme, mille üks muusik on pannud välja kõigile nägemiseks.
Plaati kuulates tasuks eelmainitud nimekiri ette võtta ja näpuga järge ajada, siis võib aeg-ajalt nõustudes noogutada, kuid mitte seepärast, et tunnete ära koopialõigu, vaid pigem hoomate mingit meetodi sarnasust. Peale selle on Maria Faust kindlasti kursis ka eesti rahvamuusikasse peidetud voorustega. Näiteks paistab loo “Lonely Woman” ühest rifist see omapärasel kombel välja. Ning tegemist pole ballaadiga, nagu taolise pealkirja klišeelik tõlgendamine võiks sisendada. Fausti üksildane naine on metsik ja agressiivne, täielik ballaadi vastand. Ta publitseb ja keeb, märatseb nagu orkaan ning teeb seda üpris huvitavalt – teda on eemalt põnev jälgida ning samas ka riskantne, sest embusse sattumine tundub ohtlik.
Ainult kiidusõnu tahaks Fausti komponeerimismeetodi ja muusika-ehituslike ideede kohta öelda. Eriti huvitav on see, et ta pole ühegi oma muusikalise eeskujuga nii sarnane, et saaks näpu peale panna ja öelda – ahaa, vahele jäid! Järelikult mõtleb ta oma peaga ja see on komponisti puhul väga tähtis.
Huvitav on muidugi veel seegi, et Maria Faust ei toetu mingilegi eestimaise jazzmuusika traditsioonile, mis Uno Naissoole mõeldes teatavl kujul siiski eksisteerib. Ta loob justnagu ise uut tasandit ning tema traditsioon on üldiselt rääkides “hea muusika”, mis selle sõnapaari alla või taha ka ei mahuks. Võib-olla on hea, et tema temperamendiga inimene elab praegu Taanis ja ajab asja põhjamaiste muusikutega. Pole võimatu, et siinmail tema muusika sellisel kombel ei saaks kõlada. Erinevatel põhjustel.

Lisaks sellele veenab muusika plaadil, et ansambel mängib õhinaga, neile läheb korda see, mida nad esitavad. Ometi pole ju tegemist lihtsa muusikaga. Grupis mängituna nõuab selle esitamine kõigilt osalejatelt pingutust ja distsipliini. Üsnagi sarnasel kombel nagu nõudis Frank Zappa ansamblite liikmetelt Vana Vuntsi muusika esitamine või Steve Reichi teoste mängimine orkestrimuusikutelt. Motivatsioonitult esitamine riisuks sellelt muusikalt vajaliku välise ja seesmise vabaduse, mida ta vajab õigesti kõlamiseks. Maria Fausti muusikaga on asi samasugune. Plaadil on see vabadus ja energia olemas.
Kui ühe muusiku loominguga debüütalbum on nii hea nagu “Bitchslap Boogie”, siis kergitab see järge oodates lootused kõrgeks.

Maria Faust Grup esineb Jazzkaarel 20. aprillil 2009 kell 18.00 Kumu auditooriumis.

1. Bitchslap Boogie (7:00)
2. Dreams (9:16)
3. Lonely Woman (8:52)
3. 1632 (9:42)
4. The virgins are trimming their waists (8:04)
5. New panties & boots (5:40)
6. Housewife’s powerdance (6:50)
7. Dance, dance (5:15)

Maria Faust – Alto Saxophone
Tormod Melaas Holm – Saxophones
Lars Greve – Saxophones
Thomas Caudery – Trumpet
Marcus Personen – Guitar
Morten Pedersen – Piano
Adam Pultz Melbye – Double Bass
Håkon Berre – Drums