Maria Faust Group

20. jaanuar 2011

On põhjust arvata, et Maria Faust on üks hetke tuntumaid eesti jazzmuusikuid. Omaloominguline materjal sobib sellele väikesele orkestrile nagu valatult.

Olen kuulnud muusikute seas tarvitatavat ütlust, et samamoodi, nagu ei saa ühe aiaposti põhjal otsustada selle üle, kas valmiv tara tuleb loodis, ei saa ka ühe plaadi põhjal öelda midagi põhjapanevat muusiku kohta. Saksofonist Maria Faustil on plaate igatahes juba kaks ja sel aastal on oodata veel kahte. “Warrior Horse” on järg kolme aasta tagusele albumile “Bitchslap Boogie”.

On põhjust arvata, et Maria Faust on üks hetke tuntumaid eesti jazzmuusikuid. On olnud juhtumeid, kus Eesti jazzi suhtes uudishimulikke, kuid sellega vähe kursis olevaid välisajakirjanikke valdab äratundmisrõõm just Fausti nime nimetades. Uue plaadi lugude pealkirjad on seekord lausa klassikalistele vormidele viitavad (nt “Allegretto”) ja sellistena neutraalsemad kui mõnel varasemal korral. Aga see ei puutu asjasse. Asjasse puutub, et miskipärast tunduvad need umbes nelikümmend minutit Fausti värsket loomingut mulle Eesti kontekstis võrreldavad Peedu Kassi esikplaadiga. Ilmselt seetõttu, et puhkpillisektsioon maalib mõlemal albumil võrdlemisi lüürilisi ja unelevaid helimustreid. Mõnevõrra muutunud koosseisuga Maria Faust Groupis on endiselt kaheksa liiget. Peaaegu bigbänd, nagu plaadi peategelane kunagi ütles. Omaloominguline materjal sobib sellele väikesele orkestrile nagu valatult. Vaid vahetevahel viivad puhangud bändi atonaalsuse radadele, free jazz’iks saab “Warrior Horse’i” aga vaevalt pidada. Õigupoolest ei saagi Fausti muusikat kuidagi klassifitseerida. Kriitikute nõutus peegeldab hästi tema muusika iseloomu. Järelikult on see originaalne.

Ivo Heinloo arvustus on ilmunud ajakirjas Muusika