Maria Faust on enesekindel noor saksofonist, kes pärit Saaremaalt, aga viimased paar aastat kogunud teadmisi hoopis Taanis Vestjyski rütmimuusikakonservatooriumis. Loe, millest rääkis saksofonineiu Ivo Heinloole.
Maria Faust on enesekindel noor saksofonist, kes pärit Saaremaalt, aga viimased paar aastat kogunud teadmisi hoopis Taanis Vestjyski rütmimuusikakonservatooriumis. Kuigi Fausti muusikat sai Eestis kuulda ka juba kaks aastat tagasi Jazzkaare festivalil, on Tiit Pauluse õpilasena muusikuteed alustanud piigale tema enda sõnutsi vahepeal kõvasti juurde tulnud nii muusikalist küpsust kui kuraasi.
Seda kõike Faust kontsertidega Kuressaares, Tallinnas ja Viljandis demonstreeribki, abiks seitse parajalt pöörast Skandinaavia sõpra. Maria Faustiga ajas vahetult enne Tallinna kontserti põgusalt juttu Ivo Heinloo.
Mis on neil kontsertidel muutunud võrreldes teie viimase esinemisega Jazzkaarel aastal 2005?
Muusikalises mõttes on muutunud tegelikult väga palju. Ma olen leidnud üha kindlamini oma soundi. Kogu bänd on saanud vabamaks. Mõned ümberkorraldused on tehtud, kompositsioonid on muutunud komplitseeritumaks. Kaks aastat tagasi olin palju noorem, nii et enesekindlust on ka juurde tulnud. Kui hinges on pidev segadus, siis lööb see välja igas noodis.
Bändis on kaheksa liiget. Kas on raske sellise hulga inimestega saavutada ühist mõtlemist?
Kõige lihtsam on sidet saavutada ilmselt duo puhul. Ma ei ole võtnud kaheksat inimest, et sünnitada midagi grandioosset. Kõik algab kompositsioonist. Ma kuulen hääli, panen need kirja ja töötan edasi. Kaheksa on minu jaoks perfektne, see on ju nagu pool bigbändi.
Keda te bändikaaslastest eriti esile tõstaksite?
Kõik nad on supermuusikud. Enamus nendest on free jazzi mehed. Just see, et nad free jazzi mängivad, on hästi suureks abiks. Rütmigrupp on üsna tuntud, nad on paljude Euroopa kuulsate nimedega plaadistanud.
Ega bändi ei valitagi inimest seepärast, et ta on lihtsalt lahe kuju. Enne peab hästi palju jämmima. Hea bändikaaslane peab olema avatud, suutma leida oma instrumendis vabadust. Kui bändil on lõbus, mina saan neilt inspiratsiooni ja vastupidi, siis on kõik õige.
Teie MySpace’i kodulehel on kirjas, et teie muusika kõlab ühel hetkel nagu Vene matuseorkester ja samas nagu rong, mis sööstab tundmatusse. Millest selline meeleolude vaheldus?
See tuleneb mu enda backgroundist. Sündisin Saaremaal, iseenesest vaikses kohas, aga vene peres. Mind inspireerivad lapsepõlvehetked, näiteks just needsamad matusebändid. Või 1. mai paraad. Põhimõtteliselt on kõik mu lood süžeelised. Lapsepõlv ja praegune hetk on neis kokku pandud.
Kõige rohkem inspireerib mind tegelikult iroonilisus. Midagi naljakat, mida sa näed päevast päeva, ükspuha, mis see võib olla. Ka tugevad emotsioonid, isegi ärritunud olemine või lihtsalt paha tuju.
Miks te just Taani õppima läksite?
Taani minemine oli juhus. Siin tundsin, et olin tõelises informatsiooninäljas. Tahtsin iseend leida ja proovile panna. Soovitan seda kogemust kõigile noortele muusikutele. Sest alati saab ju tagasi tulla.
Dirigeerimine, mida ma Eesti Muusikaakadeemias enne Taani minekut õppisin, on mind hiljem palju aidanud, eriti partituuri lugemisel ja muusika visuaalsel ettekujutamisel.
Kas džässmuusikuna tegutseda on parem Taanis või Eestis?
Mõlemal on voorusi ja puudusi. Taanis ollakse väga piiratud, uusi asju nad vastu ei võta. Raske on murda bebopi liini. Kui keegi tuleb mõne muu asjaga ja püüab vabaneda bebopist, siis on sellele kohe vastuseis. Eestis tundub džässimaastik olevat avatum, kuigi ma hetkel sellega eriti kursis ei ole.
Taani džässielu kohta võib öelda, et kuna nad ei ole kunagi päris oma asja leidnud, siis on seal väga palju muid mõjutusi, eriti Ameerikast. Seepärast ei saa seal rääkida ka mingist kindlast nordic sound’ist.
Kuidas teil suhe pedagoogitööga on?
Praegu ma õppimise kõrval ka õpetan ansamblimängu Taanis. Õpetajatöö on huvitav, see annab palju tagasi ja tuletab meelde, kust sa ise tulid.
Küsisin seda seepärast, et osa muusikuid on öelnud, et see võib esinemise ja komponeerimise tööd segama hakata.
Ma ei usu, et see hakkab segama. Probleem on siis, kui tuleb õpetada õpilasi, kes ei ole asjast huvitatud. Muusikud on üldjuhul ju hästi tundlikud, õpetajatöö nõuab aga head psühholoogia tundmist. Enda kogemusest võin öelda, et noori muusikaõpilasi kiputakse vahel liiga palju kritiseerima ja liiga vähe tunnustama.
Ja veel üks lühike küsimus – kas elektroonika ja džässmuusika teie arvates käivad kokku?
Mulle ei meeldi elektroonika kasutamine džässis kohe üldse mitte. Õigemini, ma ei näe sellel kohta oma muusikas. Püüdlen pigem naturaalse soundi poole.