Maria Fausti muusikas on vaimukust ja isikupära

16. veebruar 2007

Taanis õppiva saksofonisti Maria Fausti kontsert kulges avangardlikes alatoonides. Tema muusikas oli jõulisust ja huumorivarjundit, kirjutab Rivo Randver.

Maria Faust esines Jazzkaarel viimati paari aasta eest grupiga Faust Funky. Tema seekordne ansambel moodustus Taani Vestjyski rütmimuusikakonservatooriumi tudengitest. Ka kava ei sarnanenud kahe aasta tagusega millegi poolest. Noored muusikud olid seekord kindlasti palju vabamad, julgemad ja lugude autor oli ilmselt ka rohkem enda nägu.

14. veebruaril käis Taanis õppivat saarlannat Maria Fausti Von Krahli baaris kuulamas Rivo Randver.

Kontsert algas üpriski avangardistlikult ja suures osas seda joont jälgiti terve õhtu jooksul. Aga läbinisti free kontsert ei olnud. Enamus Fausti lood olid ballaadilikud, positiivse ning sageli koomilise maiguga, aga ka väga jõulised. Saksofonist Maria Faust näitas end hea ja vaimuka ideoloogina ning omanäolise muusikuna.

Kuigi enamuse repertuaarist moodustas Fausti looming, mängiti ka muusikat, mis pärit bändikaaslaste sulest. Fausti loomingu kõrval esitas bänd loo klahvpillide mängijalt Morten Pedersenilt ning lisaks originaalloomingule olid noored seadnud ka paar tantsulist Eesti rahvaviisi.

Kõik muusikud kõlasid väga erinevalt ja improvisatsioonid olid stiililiselt täiesti seinast seina. Rokilikku kõla andis ansamblile kõige rohkem kitarrist Kennet Lauridsen ning jazziliku osa eest hoolitses Morten Pedersen. Puhkpillidest kõlasid sopran- ja tenorsaksofonist Lars Greve, baritonsaksofonist Tormod Holm ning trompetist Jesper Blæsbjerg Esbjerg kõige avangardistlikumalt ja eksperimentaalsemalt. Trummar Håkon Berre ning kontrabassist Adam Pultz Melbye jäid pundis ainukesteks neutraalseteks kujudeks.

Puhkpillide esinumbriks jäi Maria Faust. Ja mitte selle pärast, et ta oli bändi liider, enamuse muusika autor ja kõigele lisaks ka ainuke eestlane laval. Kui meenutada, siis peale Faust paari soleerimise ei tule meelde ükski saksi- või trompetisoolo. Kuigi soleerisid puhkpillid sageli, jäi nende mäng justkui õhku rippuma ega jõudnud kuidagi mõjuda. Faust hakkas teiste seast silma, ta ei mänginud väga tehniliselt, pigem minimalistlikult, aga tema ideed olid sageli üsna geniaalsed ja tema altsaksofoni toon oli võimas ning terav.

Maria Fausti ansambel oli hästi jõuline, nende muusika oli dünaamiline ja päris vaimukas. Aga vähemasti minu kõrv oleks tahtnud sellist muusikat kuulata kuskil vaiksemas kohas, kui seda on Von Krahl. Kohas, kus dünaamika ja detailid rohkem esile tuleksid.