Marju Kuut ei armasta raame

28. märts 2006

29. märtsil tähistab Marju Kuut Viru hotelli Grande saalis oma 60. juubelit ning esitleb uut CDd. Loe intervjuud lauljatari ja DJga.

29. märtsil tähistab Marju Kuut Viru hotelli Grande saalis oma 60. juubelit ning esitleb uut CDd. Juubelikontserdi eel vestles lauljatariga Liis Kängsepp.

Mida ühe kontserdi tegemine sinu jaoks tähendab? Kuidas üks selline kontsert sünnib?
Juba päris tükk aega oleme jupsinud sellega, ise ju korraldame. Sünnib kontsert muidugi ideest, mida hakkad võimaluste piires täide viima. See on faktiliselt tohutu töö, kuna hõlmab nii administratiivse poole kui ka muidugi muusikalise poole – ise peab programmi kokku panema ja kinnitama selle EAÜs jne. Lisaks peab mul endal veel energiat ja võhma ka lauluga tegelemiseks jääma, Ukul aga trummipõrinaks.

Tean, et sa ise sünnipäevi ei tähista, kuid kolmapäevane kontsert kannab juubelikontserdi nimetust. Milliseid emotsioone see sinus tekitab? Pead sa ka ise kontserti juubelikontserdiks või nimetad teda kuidagi teistmoodi?
Mis asi on juubel? Mind ajab see isegi naerma! Minu jaoks on see pigem põhjus, et mitmekesisem kontsert korraldada. Kui Uku hakkas aasta tagasi mu kontserte korraldama, siis küsiti pidevalt: ”Kes seal veel esineb?” Oli päris piinlik mainida, et “Mina üksi, koos bändiga.”. Nüüd siis on laval inimesi ikka palju rohkem kui mina üksi.

Sa pensionile mineku peale ei mõtle?
Ha-ha-haaaa, no nii, nüüd on see juubelijutt küll oma osa täitnud. Ma ei tööta kahjuks Riigikogus, kust saaks mõnusa summaga pensile minna.

Hiljuti pärjati sind auhinnaga panuse eest Eesti muusikasse. Mis väärtusega see tunnustus sinu jaoks on?
Mulle teeb nalja sõna „pärjati”. Nagu olen juba maininud, ei oska sellest veel küll midagi tunda. Kaaluliselt „väga raske asi”!

Kuidas ise tunned, milline on sinu panus Eesti muusikasse?
Oma panusest ei oska ka suurt aru saada, sest seda ju väga kaua üldsegi ei tunnistatud. Nagu öeldakse – kui pole saanud, ei tea tahta. Aga eks ma ole seda maad siin kündnud küll, ja palju nalja on saanud ka sellega, kuidas peaaegu kogu mu panus puruks murti põlvedel ja lindirulle hävitati.
Inimesed on mulle ise uhkusega rääkima tulnud, kuidas nemad mu plaate lõhkusid, sest ülemused käskisid ja nemad muudkui lõhkusid… Sellepärast ongi raske aru saada, kust praegu siis see tunnustus?! Need samad laulud on nüüd au sees, mida enne nii vihati.

Kumba eelistad – kas laulmist või plaadikeerutamist?
Mõlemad on vaheldus üksteisele. Ma tahaksin, et ka Eestis oleks publik rohkem haritud – kui on vastavas stiilis kontsert, siis on seal selline muusika ja kui on klubi, siis on enamasti ikka klubimuusika, et sealt ei tulda midagi muud ootama ja siis pärast pettuma.
Meie raadiojaamad seda kasvatustööd ei eelista, sest meie sealt tuleb ju täiesti suvalist muusikat. Näiteks ühte lugu jään kuulama ja nautima ja siis tuleb selle järgi kohe hirmus plärin, mille peale keeran kohe sellelt lainelt ära. Kust siis rahvas parematki teab.
Sellepärast on ka minu kontserdil tihti nii seda kui ka teist. See tähendab, et on eri stiile, sest rahvas on siin harjunud nii. Tegelikult on mulle väga-väga südamelähedane stuudiotöö, siin ma nukerdan niikaua, kuni saan soovitud tulemuse ja see on väga huvitav töö.

Kui plaanid kontserti, siis kumb on sulle endale südamelähedasem, kas need vanad lood, mida kõik eestlased teavad või pigem just sinu uuem muusika, mis paljudele tuttav ei ole?
Siiski uuemad lood, sest siis võin ma neid vabamas vormis esitada. Vanade lugudega on ju nii, et rahvas ootab võimalikult originaalilähedast ja siis kui natuke teistmoodi teed, siis öeldakse kohe: “Ahh, see pole enam midagi, liiga keeruliseks tehtud!” Selline asi tegelikult väsitab, sest see hoiab liiga raamis ja teadlikult loomingust eemale.

Milline on laul, mida inimesed võiksid sinu repertuaarist teada, aga tegelikult ei ole eriti tähele pandud? Ma mõtlen, et „Raagus sõnu” teavad kõik, aga näiteks „Neile, kes on sündinud mais” ei tea peaaegu keegi.
Oi, „Neile, kes on sündinud mais” teatakse väga hästi, sest see laul oli mu esimeselt plaadilt, mis ilmus sada aastat tagasi ja oli ka esimene kergemuusikaplaat Nõukogude Eestis, mida hiljem oma põlvedel hoolega lõhuti.
Aga võiksid ka lisaks teada näiteks G. Russelli „Mängu” (ehk originaal pealkirjaga „The Mascquerade”) või Gennadi Tanieli „Päikesepisaraid”, mis on väga ilus kodumaine originaal.
Seda ma ei julge soovida, et eesti inimene peaks minu ingliskeelseid lugusid või mu uut muusikat teadma, seda oleks vist palju tahetud. Sooviksin küll aga rohkem internatsionaalset publikut.

Uut plaati ei plaani millalgi välja anda?
Just nüüd tulebki uus plaat, mis on veelkord vanadest originaalidest koosnev, kuid seal laulan palju teistega koos. On ju lõpuks vaja ka need laulud „ahju alt” välja tuua, sest tänu minule kannatasid teisedki, kellega koos neid laule laulsin – neid lugusid pole kunagi plaadile pandud ja mõnda pole kunagi mängitudki.
Samas Uku laseb ka oma albumi välja, mille originaalid on tehtud küllaltki ammu. Kuid tore on vanu välja lasta, kui on, mida lasta. Kuulajale on need nagunii uued ja võtab seegi aega enne, kui omaks võetakse.

Mäletan, et mainisid kunagi, et tahad Sofia Rubinaga koos plaati teha. Kuidas see projekt edeneb?
Valesti said aru – mitte koos plaati teha, vaid tahame tema plaati teha. See on hetkel vaid idee, palju oleneb ka tema enda ellusuhtumisest jne. Aga kui asi nii kaugele jõuab, siis usun, et tuleb väga hea plaat!
Praegu pean mõtlema kolmapäevasele kontserdile – ei saa enne mõelda muu peale kui omad kiired ja seisma jäänud asjad eest ära tehtud.