Markus Stockhausen Trio & Ferenc Snetberger

16. aprill 2004

Sama trio, mis mängib jazzkaarel koos ERSOga, musitseerib siin ungari mustlaskitarristi Ferenc Snetbergeriga.

Sama trio, mis mängib jazzkaarel Estonia kontserdisaalis koos ERSOga, musitseerib vastilmunud plaadil ungari mustlaskitarristi Ferenc Snetbergeriga, keda Markus Stockhauseniga seob aastatepikkune viljakas koostöö.
Stockhauseni ja bassist Arild Anderseni loominguline partnerlus algas veelgi varem, 1997. aastal. Aasta hiljem liitus nendega prantsuse trummar Patrice Heral ja trio oligi sündinud.
“Joyosa” on essents sellest Euroopa-turneest, mille Markus Stockhauseni Trio ja Ferenc Snétberger tegid 2002. aastal. Ilujanune pikkade kaunishelide muusika, mis ilmselt peegeldab muusikute unistusi ja nende loomuse lüürilist poolt.
Plaati alustav Arild Anderseni “Gio” kirjeldab seda helideks vormitud tundmust väga hästi. Norrapärast, otsekui poolikuks jäävat murdunud meloodiakatket varieeritakse mitut moodi. Eriti tiivuliseks ja kõrgusse pürgivaks muutub Anderseni enda bassisoolo loo teises pooles.
Markus Stockhauseni selge kõlaga trompet ja flüügelhorn on kogu plaadi ulatuses üks fookuspunkte. Talle meeldivad pikad noodid, loogilised selged järgnevused ja inimlik loomulikkus. Samuti lüüriliselt mõtisklev meeleolu, millesse võib küll hetketi siseneda melanhooliat ja nukruse varjundeid, kuid mis jäävad alati julgustavalt positiivseiks, helge lootusega ettepoole vaatavaiks.
Ferenc Snétbergeri pehmete keeltega akustiline kitarr seisab triost veidi eraldi. Olles küll sarnase meelega lüüriline on tema meloodiaehitus ja suhtumine helisse pisut teistsugune, mis võib olla tingitud ka lõunamaisemast päritolust. Tervikusse toob see vajalikku vaheldust.
Nagu plaati alustav “Gio” on superkaunis hetk ka lõpulugu “Waltz”, kus Markus Stockhausen mängib kajatatud trompetit, mille helid võnguvad ja lainetavad ruumis kaua. Jäävad meeltesse pikalt ka pärast seda, kui lugu ise juba läbi.
“Joyosa” kätkeb muusikat, mis ühest küljest tundub selgelt homogeenne oma aeglases lüürilisuses, kuid teisalt kätkeb endas eristuvad jooni klassikast, bossast, jazzi ajaloost, tangost, flamenco’st ja muust. Pärast põgusat järele mõtlemise hetke võib selle kohta kõhklematult öelda sulam, mille doseerimine ja sulandamine on sooritatud intelligentsete kalkulatsioonidega ja puhastatud meeltega.
“Joyosa” ongi meie müradest saastunud linnamaailmas kui sõõm hapnikku või kõrvatäis vaikset ilu. Kuid see muusika ei vastandu millelegi, ta on võta-või-jäta stiilis vägivallatu nagu üks võimalus või olemise hõljuvalt kerge viis.

Markus Stockhausen – trompet, flüügelhorn
Ferenc Snétberger – kitarr
Arild Andersen – bass
Patrice Heral – trummid, lööpillid
Lood plaadil:

1. GIO (08:59) Arild Andersen
2. BASSWAVE (05:13) Arild Andersen
3. MADHAWI (06:43) Ferenc Snétberger
4. GOMMÉ (04:09) Ferenc Snétberger
5. JOYOSA (05:16) Arild Andersen
6. MONA (04:57) Patrice Heral
7. FREUND (08:26) Markus Stockhausen
8. OUR FATHER (06:51) Markus Stockhausen
9. JASMIN (02:52) Markus Stockhausen
10. THE WALTZ (04:39) Arild Andersen