Markus Stockhauseni Trio võitleb ülemaailmse inetusega

22. aprill 2004

Markus Stockhausen ja tema ansamblikaaslased 2004. aasta Jazzkaarel räägivad ülemaailmse vastutustunde puudumisest elu väärtuse suhtes. Ja loomulikult tulevad ka paljud muud asjad jutuks.

Kohtusime Markus Stockhauseni trio liikmetega pärast viimast ERSO-ga tehtud proovi kolmapäeval. Kolm muusikut, kolm erinevat temperamenti. Tagasihoidlik või isegi häbelik saksa trompetist Stockhausen, koomikuverega prantsuse löökpillimängija Patrice Héral ja elutarkust ja rahu õhkav norra bassist Arild Andersen rääkisid elust, unistustest, ilust ja inetusest ning sellest miks muusikat vaja on.

Tõnis Tatar vestles muusikutega.

Mida sümfooniaorkestriga musitseerimine teie jaoks tähendab?
Markus Stockhausen (MS): Sümfoonilisel muusikal on pikk traditsioon. Jazz arenes teises suunas. Kui nad kohtuvad, tekib kahe esteetika fusioon, millest meiegi muusika värve ammutab. Sümfooniaorkester võimaldab väljendada ideid palju keerukamalt ja vahel ka kaunimalt kui ainult trioga. Meie stiil on ainult üks võimalikest viisidest nende kahe ühendamiseks.

Arild Andersen (AA): Sümfooniaorkester on võimalus asetada väike jazz-trio uude ümbrusse. Minu täna esitusele tulev teos ongi kirjutatud triole kui sisemisele ringile, mille ümber on sümfoonia orkester. See pole kompositsioon orkestrile JA jazz-triole, vaid just nimelt triole KOOS orkestriga.

Kuidas on kulgenud koostöö ERSO-ga?
MS: Muusikalises mõttes võtsid nad meie ideed raskusteta vastu, aga see polnud ka kuigi raske. Väga head tööd tegi dirigent Erki Pehk, kellel on hea rütmitaju. Kui tavaliselt mängib orkester biidile järele, siis selle muusika puhul peab mängima biidiga sünkroonselt või nagu neile õpetas Patrice Héral, seda isegi ennetades. Orkester vabanes proovide kulgedes köidikutest. Kui alul oldi jahedad ja küsiti, mis muusika see selline on, siis nüüd tuldi asjaga kaasa.

Patrice Héral (PH): Sageli käsitletakse orkestrante kui soldateid. Meie üritame hoida tunnet, et nad on väga olulised ja suhtume neisse kui endaga võrdsetesse. Nad pole sellega harjunud. Ei ole nii, et orkester saadab triot, vaid me harjutame ja mängime koos. Need teosed on loodud nõnda, et trio on orkestrisse integreeritud.

Millised on teie ootused enne järjekordset kontserti? PH: Üllatuda… (naerab) Ma arvan, et tegemist on keele küsimusega. Ma ei räägi eesti ega vene keelt ega saa nende muusikutega kokku rääkimise, vaid tunde tasandil. Ma pean ütlema, et ei ole suurt soojust tunnetanud, aga ilmselt on põhjus siinsete inimeste häbelikkuses. Või mis te arvate?

MS: Me tunnetame siin mingit suhtumist, mis pärineb ilmselt minevikust. Mingit kohustustunde puudumist. Ka konkurents pole siin nii tihe. Mujal näeb inimeste nägudelt rohkem emotsioone, olgu siis positiivseid või negatiivseid, aga siin ei saa hsästi aru, mida nad tegelikult mõtlevad. Kas neile läheb asi korda või mitte, või kardavad nad hoopis – me ei saa sellest aru.
Võib-olla on see eesti kultuuri eripära. Me ei tea seda, me lihtsalt näeme erinevust. Siin olime alguses üllatunud, sest esimese proovi tase oli kõrgem kui harilikult. Aga järgmisel päeval jäi asi samale tasemele ja nad olid ära unustanud, mis me neile eelmisel päeval olime öelnud. Nii et orkestrist aru saamine võtab aega. Igatahes ma usun, et saavutasime hea tulemuse.

Mida te enne siiatulekut eesti muusikast teadsite?
MS: Ei, mina ei teadnud midagi. PH: Arvo Pärt on vist Eestist? (nii Stockhausen kui Andersen avaldavad üllatust)
MS: Küll aga oleme siin kohtunud väga heade eesti jazz-muusikutega.

Kui Keith Jarrett klassika interpreteerimise juurest jazzmuusikasse naasis, ütles ta et, et klassikalises muusikas pole muud kui kordamine ja igavus. Kuidas teie sellesse suhtute?
MS: Minu isa ütles kord, et pole igavat muusikat, on ainult igavad inimesed.
PH: Ma vaatan, et sul on päris tark isa…(naeravad) Aga ka klassikaline muusika pole enam endine. Vanasti seostus komponeerimine meistrite juures õppimisega ja heliloojad olid head instrumentalistid. Tänapäeval toimib asi rohkem bricolage´i või workshopi vormis. Tihti jääb vajaka kõige lihtsamast orkestreerimise oskusest. Heliloojaid on miljoneid, aga põhiliselt teevad kõik sama asja.
Minu arvates toimus selles osas murrang 20. sajandi alguses seoses prantsuse (Debussy, Satie) ja neist väga erineva vene koolkkonnaga (Rahmaninov, Stravinski, Šostakovitš). Tänapäeval komponeeritakse igal pool, olgu siis Prantsusmaal või Venemaal, samasugust muusikat. Minu jaoks oli viimane suur helilooja Alfred Schnittke. Tema oskas orkestriga teha midagi sellist, mida teised ei suuda. Täna peab suureks heliloojaks pidama vist John Williamsit tema 42 Oscari nominatsiooniga…

Markus Stockhausen, olete öelnud peate muusikas oluliseks ilu. Kas te tunnetate, et maailmas on seda liiga vähe?
MS: Jah, kindlasti on ilu maailmas liiga vähe. Kui te vaatate linna, siis ilusaks on tehtud ainult mõned kohad kesklinnas, ülejäänu on kõik hall. Ja ma ei räägi ainult Eestist. Inimestel pole ilumeelt. Majade ehitamisel peetakse silmas otstarvet, aga mitte ilu. Sageli loeb ainult raha. Tegemist on ülemaailmse vastutustunde puudumisega elu väärtuse suhtes. Sama raha eest saaks ainult väikese vaevaga teha ilusamaid asju.
Kui inimesed oleksid pisut tähelepanelikumad, siis ei saastataks nõnda palju loodust. Inetust on lihtsalt palju. Samuti inimeste vahelised suhted – neis on nii palju julmust.
Meil kunstnikena on võimalus ja kohustus teha midagi ilusat. Muidugi on ilu lai mõiste ja üks põhjusi, miks me koos mängime, ongi, et meil on sarnased esteetilised eelistused. Kui see nii ei oleks, siis me koos ei mängiks.

PH: Asi on unistamises. Muusika paneb inimesed unistama. Selleks ostetaksegi plaate ja käiakse kontsertidel. Tegemist on ka meeletajude aktualiseerimisega. Meie ajal on inimeste meeled tuimad ja nüristatud, nagu kõik muugi. Muusika toob inimesed asjade juurde tagasi, toob tagasi orgaanilisele tasandile, mis on muidu teadvusest välja tõrjutud. Muusika on hea võti ukse avamiseks.

MS: Kui me siia restorani tulime, siis ütlesime kõik, et see on kena koht. Miks me seda tegime? Inimesel on ilumeel, mille kaudu ta suhestub välismaailmaga. Vajalik on keskkonna teadlik kujundamine ja sellest hoolimine.

PH: Ilu on väga subjektiivne…
MS: Ta on väga subjektiivne, aga mida kõrgemale minna, seda enam leiab kõigile inimestele ühiseid objektiivseid väärtusi. Kellele ei meeldiks kena päikeseloojang? Võib-olla ainult Arildile, kes on väga vana… (naeravad)

AA: Kurb asi ilusate päikeseloojangute juures on, et nad on seda kaunimad, mida saastatum on õhk. Siis on värv palju intensiivsem. Aga puhas kena päikeseloojang on fantastiline. (naerab)
PH: Pariisi äärelinnades elab tohutult inimesi, kes pole kunagi maal käinud. Ainuke asi, mida nad lehmast teavad, on biifsteek. Maale tähistaeva alla sattudes, käsiksid nad end sellest räpasest rohelisest kohast agulisse tagasi viia.

Arild Andersen, kas muusikas on veel midagi, mida te proovida tahaksite?
AA: Ikka on mõned asjad. Ma olen musitseerinud väga erinevates žanrites: pop, folk, avangardne jazz, free-jazz. Olen juba olnud kõiksugustes olukordades, nii et pigem on küsimus mõnedes muusikutes, kellega ma pole veel mänginud. Nii et lõpuks taandub mu vastus ühele unistusele: ma tahaks mängida Jack DeJohnette´iga. Seda pole ma veel proovinud. Kord proovisime, aga ta mängis siis klaverit. (naeravad) Ma tahaks temaga siis musitseerida, kui ta trumme mängib. Sorry, Patrice…

MS: Huvitav, kas ECM ei saaks selle asja ära korraldada…?
AA: Ma ei tea, Markus…