Marti Tärn – mitte ainult bassist

22. detsember 2015
Merli Antsmaa

Tallinnast pärit Marti Tärn leidis bassi alles ülikooli minnes. Muusikakoolis õppis ta hoopis klaverit ning alguses ei olnud isegi pillimänguhuvi. Praeguseks on temast saanud üks hõivatumaid bassimängijaid ja hinnatumaid ansamblikaaslasi.

 

Marti Tärniga rääkis tema valikutest ja muusikast Merli Antsmaa.

 

Kuidas tekkis huvi muusika õppimise vastu?

 

See oli täiesti suvaline juhus. Ma ei ole muusikute perekonnast pärit. Isa õppis vist mõned aastad viiulit ning ema on rääkinud, et tegi noorena bändi ja laulis. Kui mu muusikaline kuulmine ja arusaamine hakkas arenema, siis olin keelanud tal kodus laulmise ära, kuna tal polnud nii hea viisipidamine.

 

Mõtlesin, mida õppima minna, ja ei suutnud midagi välja mõelda. Proovisin hetke emotsiooni ajel klaveri erialale Viljandi Kultuuriakadeemiasse, kuna olin lapsena klassikalist klaverit õppinud. Selle instrumendiga küll sisse ei saanud, kuid pakuti, et võiksin bassi proovida. See on/oli kahjuks ja õnneks tudengite erinevate taustsüsteemide tõttu Eesti rütmimuusika haridussüsteemis võimalik.

 

Eks seetõttu oli õppimine alguses segadusttekitav. Ma polnud kunagi varem bändis mänginud ja puudus aimdus, mida ja kuidas kuulata. Minu esimene ansamblikogemus oli Viljandis – kaks akordionisti, kaks klaverimängijat, flötist, saksofonist, trompetimängija, trummar ja mina bassil, võimalik, et kambas oli ka kitarrist. Mitte just kõige levinum koosseis. Ansambliõpetaja oli Ain Agan, kes minu positsioonist vaadates just kõige lihtsamate ülesannetega ei alustanud. Esimesel semestril võtad uue pilli esimest korda elus kätte ja kohe pead keeruka harmooniakäiguga lugusid õppima, nagu „All the things you are”, „Falling grace”. Oli palju segadust ja palju harjutamist. Sel ajal ei olnud akadeemial ka korralikku kontrabassi, see oli orkestrikeeltega, mis ei ole mõeldud sõrmedega mängimiseks. Mul olid kaks kuud sõrmed verised, villis ja plaasterdatud. Taavo Remmel, kes mu õpetaja oli, suutis siiski muudatuse läbi suruda.

 

Oled õppinud välismaal – Viljandis õppimise vahepeal käisid ka Rootsis õppimas?

 

Tegelikult käisin veel enne seda Helsingis õppimas. Praeguseks on kooli nimi Metropolia, tol ajal oli Stadia. See on välja kasvanud Popjazz Konservatooriumist. Astusin sinna lausa sisse, kuid ei lõpetanud ära. Ma olen üldse kehv lõpetaja. Ka Viljandi jäi poolikuks ‒ jõudsin viimasele kursusele ning siis otsustasin teise keskkonda minna. Nii läksin Rootsi õppima. Stockholmis suutsin ühe kooli ikkagi õnneks lõpetada.

 

Erki Pärnojaga kohtusite Rootsis?

 

Tegelikult hoopis paar aastat enne seda Pärnus ja see oli sama suvi, kui kohtusin ka Virgo Sillamaa ja Reigo Ahvenaga. Nende kahega tutvusin muusikalis „Kabaree” („Cabaret”). Virgo teadis rääkida, et sügisest tuleb Otsa-kooli lahe muusik Pärnust ja see oli Erki. Nende neljaga tegime ansambli Four Tune Quartet. See oli esimene pärisansambli kogemus. Sealt tekkis ka laiem arusaam ansambli tegemisest, improvisatsioonist ja omaloomingust. Põhiliselt olid küll Erki ja Virgo lood, aga sain ka ise katsetada. Kui Rootsi õppima läksin, oli Erki seal juba ees.

 

Ühes intervjuus on Erki naljaga öelnud, et tunneb kabuhirmu jazzkitarri ees. Jazzimaailmas on kohati suur võistlushimu olla kiirem ja parem mängija. Ma ei ole liiga ambitsioonikas oma pilli soolopillina presenteerima. Bassisoolo kontseptsioon minu jaoks ei kõla hästi, sest inimese kuulmisväli on väga väike. Teame, et koerad kuulevad näiteks väga kõrgeid helisid, kuid inimesed kuulevad keskmist riba, ja kui kitarr või klaver on kõrvale mugavas registris, siis bass on sellest tavaliselt paar oktavit madalam. Samamoodi soleerida bassil nagu kitarril ei kõla mu arvates hästi, võib juhtuda, et soolofraasist jääb alles ainult üks madalas registris müdistamine. Olen püüdnud õpingute käigus keskenduda, kuidas saada nii madalast registrist loogiliselt kõlavat meloodilisust. Lisaks sellele jäävad tavaliselt kõik ansamblis vait, kui bassisoolo hakkab, ning bassimängija peab üksi hakkama saama rütmi, harmoonia ja meloodiaga. Ma kunagi vist isegi vihkasin soolomängimist, kuid nüüd kohati isegi meeldib.

 

Millal otsustasid muusikuks saada ja kas oled selle teega rahul?

 

See on justkui inertsist tekkinud ja ma ei oskaks ka enam midagi muud teha. Kui millegi muuga tegeleda, siis see peaks ikkagi muusikavaldkond olema. On olnud hetki, kus olen kahelnud. Eesti on mingis mõttes nii väike.

 

Nüüd oled mitme rahvusvahelise bändiga välismaal käinud, kas see on konnatiigi tunnet vähendanud?

 

Ei, see ei ole. Selle väiksusega peab leppima ja teisest küljest see väiksus mulle tegelikult meeldib. Ma ei tahaks kuskil mujal elada kui Eestis, mängida siin elavatele inimestele, inimestega ja õpetada Eesti noori.

 

Mängid väga paljudes koosseisudes …

 

Mängin vist jah. Mul on palju erinevaid projekte, aga enamusega nendest on harva esinemisi. 2015. aasta on väga põnev, tihe ja kurnav olnud. Salvestasin oma pillide helisid vist viiele plaadile. Hetkel on Trio Porteleki-Tärn-Pärnoja kõige rohkem minu enda südameasi. Teeme seda Erki ja Aroniga (Erki Pärnoja ja Aron Porteleki) kõik võrdselt. Seltskond ja inimsuhted on olulised ning see teeb bändi- ja muusikategemise väga meeldivaks. Meie arusaamad ja muusika loomine kattuvad. Taustsüsteemid on meil kõigil erinevad: Erkil on indie-rokk, biitlid, puhkpill, minul klassikaline klaver, Aronil on pärimusmuusika. Tema isa on üks kuulsamaid pärimusmuusikuid Ungaris. Hoolimata erinevatest taustadest on klapp väga hea. Mul tegelikult suurem muusikaline huvi üldse puudus, kuulasin igasugust muusikat nagu iga teine noor.

 

Olen põhiliselt kellelegi teise bändis või projektis mänginud ja selle mõttega oma oskusi lihvinud. Kontserdil kuulan alati teisi muusikuid ning teen kindlaks, et kaaslastel oleks hea mängida. Üks osa heast muusikast on koos mängimine, mitte koos lava jagamine. Juba mõnda aega on tunne, et tahaks ise midagi proovida, näiteks luua arvutis muusikat, kasutada sämplereid, otsida erinevaid sound’e. Mulle on alati meeldinud näiteks elektroonilist muusikat kuulata ja kunagi tahaks sellega ise nokitseda. Mitmed lood trio plaadilt on mu vanemad lood, mille olen loonud sooloprojekti tarbeks. Ehk kunagi saab ka sooloprojekti ennast kuulda.

 

Mis on Marti Tärn Group?

 

Kui ma veel Rootsis koolis käisin, siis salvestasin ja tegin mõned seaded kooli jaoks. Tahtsin, et neis mängiks üks hinnatud muusik, kes mulle väga meeldis ‒ saksofoni ja bassklarneti mängija Nils Berg. Ta andis mulle bänditunde. Kuna mul ei olnud raha, et talle minu projektis olemise eest tasuda, kutsusin ta oma kooliaasta lõpuprojekti juhendajaks, sest selle eest oli kooli poolt tasu ette nähtud. Selle projektiga sain kuidagimoodi Jazzkaarele esinema. Nimi ise tekitab minus ebamugavust. Ma ei ole vist ambitsioonikas inimene, et oma nime juurde paneksin. Mul hakkab piinlik ennast kuhugi suruda.

 

Kuidas inspiratsiooni kogud?

 

Ma ei tea, kust ma inspiratsiooni saan. Suhetest, siit-sealt. Igat tüüpi looming võib olla nii abstraktne kui ka suuremast emotsioonist kantud. Emotsiooni ei saa üle- ega alatähtsustada. Kui läheneda matemaatiliselt, võib samuti kihvtide tulemusteni jõuda. Ma arvan, et mul on need mõlemad pooled olulised. Huvitav on see, et inimene kuulab lugu ja tal tekib sellega mingi oma seos, mingi hoopis uus pilt. Looja roll selles mõttes on sekundaarne.

 

Jätkub sul kõige kõrvalt veel vaba aega? Millega tegeled?

 

Mul ei ole selliseid hobisid nagu Reigo Ahvenal on kalastamine. Meeldivad sellised lihtsad asjad nagu kinoskäimine.. Vestlused inimestega on tekitanud taas ka teatrihuvi. Noorena meeldis mulle korvpall, tahtsin isegi korvpalluriks saada. Käin siiani hea meelega mängimas. See on aga meeskonnasport, mis toimub regulaarselt teatud päevadel, mis sageli aktiivsele tegevmuusikule ja õpetajale ei sobi. Tahtsin minna ka keeltekooli, kuid siis vaatasin aegu ja võrdlesin kalendriga ning lõpuks ei oleks saanud pooltesse minna. Aga see sõltub kindlasti ka hoiakust. Näiteks ma tean, et Raul Vaigla käib aastaid juba kolmapäeviti hokitrennis, see on tema aeg.

 

Isegi sõpradega nädalavahetuseks ärasõitmiseks võtab paar nädalat, et ühine aeg leida. Lõpuks otsustasime, et ei võta proove ega esinemisi selleks ajaks. Hea on mõnikord ka „ei” öelda, sest praegu kipun liiga palju töötama.

 

Kes tahaksid olla, kui ei oleks muusik?

 

Mulle meeldib korrektsus ja pedantsus. Olen süsteemimees. Mingit tüüpi korraldamine ja juhtimine sobiks ja meeldiks mulle. Nii nagu olen hetkel õpetaja ja jazziklubis Philly Joe’s korraldusega seotud. Logistika ja taoline ette planeerimine mulle meeldib.