Mats&Morgan – rõõmsad muusikud Rootsist

23. aprill 2005

Mats Oberg ja Morgan Ågren rääkisid Jazzkaare veebireporteri Karina Vabsonile sellest, mis ootab Jazzkaare avanud ansamblit Mats&Morgan lähitulevikus.

Kes nad on, Mats&Morgan? Ja miks see bänd nii imelikult käitub laval? Hüppavad, naeravad…
Tundub, et pime klahvpillimängija Mats Oberg on tõeline elujõuallikas ja niivõrd andekas, et mängib juba lapsepõlvest pilli intuitsiooni järgi. Tundub, et need muusikud eriti ei hooligi sellest, palju inimesi saalis on ja kes nood kuulajad on. Rootslaste eesmärk on muusika, mitte mulje avaldamine.

Ajakirjandustudeng Karina Vabson Jazzkaare veebitoimetusest vestles 22. aprilli hilisõhtu sütitava kontserdi järel ansambli alustalade Mats Obergi ja Morgan Ågreniga.

Mängite koos juba 24 aastat. Kas ainult muusika ühendab teid?
Kui mängida juba nii kaua koos, siis asi kindlasti ei ole ainult muusikas. Oleme need aastad ka sõbrad olnud.

Mis on olnud parim kontsert teie elus, mil olete ise olnud publiku ridades?
Tom Waits´i kontsert.

Ja milline on olnud parim teie bändi kontsert?
Oh, neid on nii palju. Mõned olid näiteks Stockholmis moeshowdel. Ja üks oli meie 20. juubeli puhul. See oli 2001. aastal. Meil olid kontserdid kahel päeval. Inimesed tulid Prantsusmaalt ja isegi Saksamaalt ja USAst. Nad tulid meid vaatama.

Kas te kavatsete olla mõnd aega ka Jazzkaarel?
Ei, me lahkume homme (23.04). Ei tea hästi selle festivali programmi, aga oleks tahtnud kuulata Charles Lloydi. Bobo Stensonit tegelikult ka.

Olete praegu turneel?
Jah. Homme sõidame Genfi. Pärast mängime kaks nädalat Prantsusmaal. Ja siis ka Belgias.

Kes on teie meelest parim kuulaja?
Parim kuulaja on see, kes tuleb ootusteta. Ta on avatud, ilma mingite reegliteta, openminded.

Mis tunded teil tekivad pärast kontserti?
Iga kord on tunded erinevad. Täna oli näiteks hea heli ja pärast selliseid kontserte on väga hea tunne. Rahulolev.

Mis teid inspireerib?
Olla inspireeritud on kütus elu jaoks. Kui tunned seda ükskord, siis sa ei taha peatuda, tahad jätkata ja jätkata.
Inspiratsioon on üks viisidest, kuidas oma elu nautida. Kui oled inspireeritud, siis on ka kergem elada. Kui sa ei tunne inspiratsiooni, siis ei ole mõtet ka elada.

Kes kirjutab kompositsioone ja laule teie grupis?
Viiskümmend protsenti kirjutan Morgan ja viiskümmend Mats.

Kust ja millal te leidsite praegused bändikaaslased?
See toimus 1996. aastal. Teine klahvpillimängija liitus meiega 2000. aastal. Kitarrist on minu vend. Tommyt me kohtasime kümme aastat tagasi ühel blues´i kontserdil. Ta mängis seal basskitarri. Stockholm ei ole tegelikult suur linn. Kõik teavad üksteist. Robert (Robert Elovsson, klahvpillid) oli näiteks meie bändi fänn. Ta oli ka Matsi õpilane ja teadis meie muusikast küllaltki palju.

Kuidas läheb töö uue albumiga „Thanks for Flying with Us”, mis ilmub septembris?
Kõik on lahe. Põhimõtteliselt see album sisaldab neid kompositsioone, mida mängisime ka Tallinnas. Ainult et stuudios nad ikkagi kõlavad natukene teistmoodi. Me oleme nagu piloodid lennukis ja peapiloot, kes istub rooli taha, on Mats.